Kommunistidele meeldib bürokraatia ning levinud method operandi paberite määrimiseks ja inimeste asjatuks väntsutamiseks on turismiviisa. Vietnami kompartei on ajalooliselt siinkohal olnud eesrindlik ning väljastanud turistidele vaid 30-päevaseid viisasid. Kuu möödudes on võimalik (isegi rangelt soovituslik) turistil uus elektrooniline viisa taotleda, kuid see saab kehtima hakata vaid siis, kui eelmine on lõpetatud, mistõttu peab turist vähemalt sekundiks riigist väljuma ning saama passi seda tõestava templi (exit stamp). Nii lõi kompartei vahva rahvaste pendelrände (tuntud kui visa hop), millest tublimad on osa võtnud juba vähemalt kümme aastat. Õnneks on ekspeditsiooni diplomaatiline võimekus märkimisväärne ning kompartei võttis vahetult enne meie saabumist vastu 90-päevase turismiviisa. Ekspeditsioon on tänulik, kuid ka 90 päeva on vaid 2 160 tundi, mistõttu võtsime meiegi osa sportlikust tegevusest ning SUURE kaalumise järel otsustamise lennata Da Nangist Bangkoki, kus teine (ümbermaailmareisil asuv) Eesti ekspeditsioon oli üles seadnud vastuvõtukomitee. Juristid palusid siinkohal mainida, et väljaande SUURED Uudised nimi pole absoluutselt seotud ümbermaailmareisijate sotsiaalmeediakanaliga SUUR Reis.
Bangcock
Paaritunnine lennureis möödus edukalt ja piloodile plaksutati. Ekspeditsioonid vahetasid pudelikujulisi austusavaldusi ning asusid saboteerima järgmise päeva heaolu, sest muidu oleks liiga lihtne uut suurt ja väga palavat linna avastama asuda.
Esmalt seati sammud Kuningapalee kompleksi, kus kunn ja õukond elasid 1782-1925. Tai Kuningriik asus koheselt ühendekspeditsiooni solvama, väites, et ¾ liikmetest on kõlvatult rõivastatud. Relvastatud kaardivägi sundis liikmed soetama enda katmiseks suhteliselt kallid, kuid see-eest äärmiselt ebakvaliteetsed hilbud. Diplomaatilise fopaa vältimiseks neelasime alanduse alla ning see tasus end ära, sest kompleksis oli avastamist palju – 200 aasta vältel ehitatud hoonetest on tekkinud kirev arhitektuuristiilide kokteil kahesaja tuhandel ruutmeetril. Oli hommiku- ja õhtumaist, kuid kõige imetlusväärsemad olid budistlikud templid: päikese käes sillerdavad peegelmosaiigiga kaetud fassaadid, imepeened kuldsed detailid ja värvikirevad skulptuurid. Pärast kuningapalee kompleksi külastamist suundusime jõe äärde jahedat briisi otsima.
Aga ega Bangkoki võlude ja üllatustega sic! polnudki ühendekspeditsioonil aega põhjalikumalt tutvuda, sest ette tuli võtta teekond Tai suuruselt kolmandale saarele Koh Chang (nimetatud elevandikujulise õlle järgi). Selleks kulus päev: tund bussis istudes väljumist oodates, 7 tundi bussisõitu (koos peatustega), tund sadamas passimist, tund praamil ja pool tundi auto kastis.
Chang
Saare kohta kirjutatud Vikipeedia artikli sissejuhatav lõik lõpeb lausega: “[people living there] … defraud foreign tourists and even threaten, extort and even physically harm foreign tourists, is an unsafe area.”. Sellele ekspeditsioon alla kirjutada ei saa. Pigem vastupidi – saarel elavad inimesed olid väga sõbralikud ning kutsuvad, sest kohalik majandus on orienteerunud täielikult turistide teenindamisele. Puudusid kohalikud inimesed tegemas kohalikke asju, mis tekitas ekspeditsioonile tuska, sest sisuliselt oli tegemist suure teemapargiga.
Aga muidu oli kena. Ko Chang (เกาะช้าง) tähendab elevandi saart, kuid elevante seal looduses ei ela. Turistidele olid mõned tee äärde pildistamiseks aheldatud, kuid nemad (nagu 90% saare elanikkonnast) on immigrandid. Merelt vaadates pidavat saare siluett meenutama elevanti (vt ka Chang beer). Saare keskel on džungliga kaetud kõrge minimäeahelik, mis jaotab saare kaheks. Kitsas läänerannik mere ja kaljude vahel on turistide pärusmaa: valge liivaga rannad, ohtralt resorte, bungalod, basseinid, restoranid, rannabaarid, hipikülad, kanepikauplused ja suveniiripoed. Laugemal idarannikul on vaid paar külalistemaja, kummipuukasvandused ja kalurikülad. Ohtralt leidus mahajäetud resorte ja bungalosid, sest saarelt oli turimindusmull üle käinud. 2004 tsunami muutis suure osa Tai Kuningriigi läänerannikust mõneks ajaks elamiskõlbmatuks, mille tõttu nõudlus turismitaristu saarel järgi kasvas järsult. Buum oli suurem kui mardo m Eestis 2008. Mõni aeg hiljem oli pakkumist nõudlusest juba oluliselt rohkem ning veel hingitsevatele asutustele tegi koroona halastuslasu. Päris mitmed ärid ostsid kokku valged inimesed. Ööbisime Jóse bungalodes ning rollerid rentisime Igori käest.
Kummikud
90ndate alguses ostis nutikas tailasest kinnisvaramagnaat Oran Asawaritthikul dessantlaeva, mille eelmisteks omanikeks olid olnud USA ja Tai merevägi. Ta lasi laeva ümber ehitada seitsmekorruseliseks hotelliks, et teha sellest Mekongil ujuv hotell Phnom Phenis. Hotelliäris polnud aga Oran nii osav kui kinnisvaraäris, mistõttu plaan ebaõnnestus. Ta lasi dessant-hotell-laeva The Galaxy, koos abilaevadega, tuua oma vastsoetatud maatükile Koh Changil ning avas viietärnihotelli.
Hotelliäris polnud aga Oran ikka veel nii osav kui kinnisvaraäris, mistõttu pandi dessant-hotell-laev 2016 kinni. Abilaevades jätkus turistide majutamine, kuid sellelegi andis viimase hoobi katk ning pärast seda on kuurort maha jäetud ning laev tuntud kui ghost ship of Koh Chang. Ekspeditsioonile see sobis, sest rand oli hea ja tühi. Lisaks olid ühed kohalikud jäänud veel vanast harjumusest külma õlut müüma.
“The Galaxy is the centre piece – a 7 deck boat housing 70 rooms. In the pictures it looks gleaming and white and the description talks of five star luxury. In reality, from the outside it looks like the Titanic – after being raised from the depths. Our room was totally disgusting, neglected and straight out of a horror film.”
Tripadvisor
Jahe magevesi
Minimäeahelik, mis saare kaheks jagab, on oskuslikult mitu suuremat koske vorminud, kuhu saab kuumuse eest põgeneda isegi kuival perioodil. Ekspeditsioon alustas nende uurimist kõige populaarsemast, milleni jõudmiseks pidi soetama mõistliku tasu eest rahvuspargi pääsme, et paarkümmend minutit mööda kivist rada matkata. Vesi oli mõnusalt jahe, floora kaunis ning looduslikku basseini olid palgatud pediküür-kalad. Khlong Phlu kosk asus saare läänerannikul, mistõttu oli seal ka arvestataval hulgal turiste ning isegi mõned kohalikud hullamas. Paarikümneminutiline matk mööda metsarada paraku tühistas kose värskendava mõju ning tagasi rolleri juurde jõudes oli jälle palav.
Teine kosk võeti ette saare idarannikul ning sealne kaskaadkoskedesüsteem oli märksa suurejoonelisem ning broneeritud vaid ekspeditsiooni liikmetele. Kohalikud olid vahvasti ehitanud rannikul asuvasse külla viiva tsentraalse joogiveesüsteemi, mille läte oli kose kõrgeim kaskaadaste. Massiivsed taristuobjektid, eriti hüdroelektrijaamad, on keskkonnasõbralikele insenertehnilistest lahendustest lugupidavatele ekspeditsiooni liikmetele alati sügava mulje jätnud ning kose juures avanes ideaalne võimalus tammi ehitamiseks. Materjalina kasutati kive, lehti, kuid eelkõige perseid, millega blokeeriti vee poolt kaskaadi astmetesse uuristatud kanaleid. Tulemused olid muljetavaldavad ning tammi hülgamisel vabanenud veemass tekitas uusi seninägematuid veeteid ning, mis kõige tähtsam, emotsioone.
Mitteringreis
Üldiselt on saare essentsialistlik (eidos) omadus olla vee poolt ümbritsetud. Ka Koh Chang on Tai lahe poolt ümbritsetud, kuid maad mööda pole kahjuks võimalik saarele ringi peale teha, sest keegi pole viitsinud lõunarannikul kaljudesse teed raiuda. Selline laiskus sundis ekspeditsiooni linnulennult 11km kaugusele rändamiseks sõitma mööda rannikut 50km.
Meie mitteringreis algas religiooselt: tegime tutvust Buddha kujuga, millest meie külastamise hetkeks oli valmis vaid platvorm ja midagi, mis meenutas tulevase säravvalge Buddha raudarmatuurist karkassi. Mungad lubavad paika juba lahkelt külastada ning vaated kõrgelt platvormilt olid polnud vastumeelsed.
Teekond jätkus usu lainel: Google Maps juhatas kenasti Wat Salak Phet templisse – suurejooneline pühakoda, mille sädelus ja kirkad värvid ja üldine toretsemine tekitas ilusa kontrasti ümbritsevate külaosmikega. Templis kohtasime traditsioonilistes oranžides rüüdes munkasid, kes naerulsui uurisid, kas meile tempel meeldis ja kas pilte ikka tegime. Hiljem selgus, et ka nemad olid turistid ja suundusid templisse photoshoote tegema.
Järgmisena liikus võimekas ekspeditsioon tõele lähemale – loodusesse. Mangroovimetsad on saare ökosüsteemi olulised osad, mis kaitsevad rannikut erosiooni ja tormide eest ning toovad kalameestele ette toidu. Uurimiseks laenutati tunniks kajakid, kuid ärimeeste poolt paksudele turistidele soovitatud rada osutus meiesugustele võimekatele sportlastele nii hõlpsasti läbitavaks, et kanaliäärses ujuvrestoranis tehti õllepeatus. Seal hakkas silma kohalike paar, kes maiustasid üksteist-unustavalt krabidega. See oli parim reklaam ning hiljem suunduti sinna sööma ning nõuti peremehelt sama rooga. Selgus, et konkreetset rooga otseselt küll menüüs pole, kuid kohaliku tõlgi abiga juhatati meid naabri juurde, kus pidime ise ohvrid sumpadest välja püüdma. Juhuslikult teele jäänud restoranis olidki vist parimad mereannid Kagu-Aasias.
Puhkamine
Ülejäänud päevad olid ekspeditsioonil reserveeritud puhkamiseks. Mängiti piljardit, üritati leida vähemalt üks hea baar (mis eelviimasel päeval ka leiti), vedeleti rannas, snorgeldati ja joodi mõõdukas koguses maitsvaid kokteile. Avastati maitsev muu piiritusjook Hong Thong, mis viib järgmisele tasandile kirjevilja smoothie. Tais on kanep legaalne, mistõttu prooviti ka erinevaid kooke ning üks õhtu möödus voodis enda peas rännates. Läbi elatu võib kokku võtta nii: brownie oli tunduvalt parem kui selle söömisele järgnenud reis ajas ja vaimuruumis.
SUUR kapitalistliku kuningriigi ning kommunistliku rahvavabariigi võrdlus
Erinevused:
- Tais on vaikne, taid ei karju (ega räägi valjul häälel) ja liikluses ei signaalitata
- Tai tundus esialgu puhtam, justkui vähem prügi, vähem haisu (aga hiljem Bangkokis kesklinnast kaugemale jõudes sai see väide ümber lükatud)
- Vetsu saab tasuta! Vietnamis on enamasti iga vetsu juures koristajatädi/onu, kes 2000-5000dd sisse kasseerib (mõnel juhul ka aususel põhinev korjekast)
- Tais on müügil suured õllepudelid (Vietnamis pigem purgid või väiksed klaaspudelid)
- Pulkadega süüakse ainult nuudleid, muuks kasutatakse kahvel+lusikas combot (nugasid kohtas harva)
- toit on vürtsikam
- Tai budistliku kalendri järgi on aasta 2567. Lisaks teistsugusele tähestikule on neil ka teistsugune numbrite kirjapilt (Vietnamis on kasutusel ladina tähestik ja araabia numbrid)
- Tailased polnud vaimustuses Martini pikast kasvust, vietnamlastele meeldis väga selle üle nalja visata
- Liiklus on valel pool (hiljem uurides selgus, et ehkki Tai oli ainus riik SEA-s, mis säilitas iseseisvuse koloniaalvõimude vastu, oli see siiski Briti mõjuvõimu all)
- Teedel on tunduvalt rohkem autosid ja palju vähem kaherattalisi (lisaks veel kolmerattalised tuktukid, mida Vietnamis ei kohta)
- Budistlikud templid näevad välja hoopis teistsugused (aga seletus lihtne – Tais praktiseeritakse enamasti Theravada budismi, Vietnamis Mahayana)
- Google Maps on Tais tunduvalt võimekam, teab suisa ühistranspordi väljumise aegasid ja üldiselt usaldusväärsem
- Haigelt palav on võrreldes Kesk-Vietnamiga
Sarnasused:
- Jõulud kui läänelik kommertspüha on nähtav mõlemas riigis, põhjust kulla ja karraga kaunistamiseks kasutamata ei jäeta
- Lääne muusika mängimine lääne inimestele. Astudes sisse tühja restorani või taksosse, kus muidu mängis kohalik muusika, pannakse valgete inimeste jaoks peale lääne muusika (enamasti on selleks miski kehv pop ja klubimuusika)
- Õlu on ikka sama kusi. Proovisime Tais nii Chang’i, Singha’t kui Leo’d, on joodavad, aga ei midagi suurepärast
- Kui Vietnamis on Ho Chi Minhi portree pidevalt silme ees, siis Tais valitseb täielik kuninga(pere)kultus ja nende suuremad ja väiksemad paraadportreid on leiab kõikjalt
- Bangkoki peotänav oli täpselt sama ülerahvastatud ja õudne kui Hanoi oma
SUUR GALERII
Eriline tänu Erik Nisu Photography Art’ile.
Leave a Reply to Punased pühad – suured uudised Cancel reply