Kagu-Aasias liigutakse peamiselt kahel rattal ning Vietnam on siinkohal eriti eesrindlik – üheksal leibkonnal kümnest (86%) on kodus vähemalt üks mootorrattas (esimesel kohal on Tai 87%). Ida-Euroopas me nende sõiduvahendite kohta päriselt mootorrattas ei ütleks, sest neist omakorda 90% on alla 150cc mootoriga. Vietnami puhul on selle põhjuseks kompartei poliitika, sest suuremate mootoritega rataste (ja autode) arvele võtmine on keeruline ning impordimaksud meeletud. Pigem sobiks kohalike sõiduvahendite iseloomustamiseks sõna roller või võrr.

Kuid nimi ei riku ratast. Keskmine liikluskiirus on linnas 30-40 (kui pole ummikuid) ning maanteel 50-60 km/h, milleks võrrid on enam kui valmis. Kohalike jaoks on kõige olulisim omadus nende universaalsus ja vastupidavus. Linnadevaheline transport on väiksemate ja suuremate veoautode ning busside pärusmaa, kuid lähipiirkonnas veetakse inimesed ja kaup kohale kahel rattal. Krabiäppis (kohalik Bolt) saab endale tellida märksa soodsama hinnaga kaherattalise takso ning pakid, puuviljad, loomad jms kaup veetakse linnas laiali võrridega.

Eesmärgiks on algusest peale olnud vastupidavus ja lihtsus ning 60 aastaga on see lihvitud väga kõrgele tasemele. Kuna kõik rattad on põhimõtteliselt samalt platvormilt ehitatud, siis on erinevate mudelite jupid omavahel sobivad ning ka kõige väiksema küla mehaanikud oskavad neid parandada.

Meie võrr on Honda Cub edasiarendus ning kannab Vietnamis nime Wave, mille vahetasime 350 € vastu. Meie kätte jõudes oli ratas läbinud 75 000 km, kuid kuna prantsuse turist Fanny (kellelt ratta saime) ostis selle rendifirmalt ja väljalaskeaasta on 2013, siis ilmselt on odomeetril ees teine või kolmas ring. 110cc mootor arendab 7.6 hobujõudu, mis inimkeeli tähendab, et kui kaks pax + kotid peal, suurim liikumiskiirus on taganttuulega ca 80 km/h. Artikli kirjutamise ajaks oleme me võrriga läbinud ca 3 250 km ning ühtegi tehnilist viperust pole veel kohanud.