Värske SUURED Uudised novembri numbri sektsioonis SUUR lugu on vaatluse all Hồ Chí Minh (Bác Hồ, onu Ho), kes on Vietnamlaste Lenin ja/või/ning Mao Zedong ja meile teadaolevalt maakera üks neljast mummifitiseeritud kommunistist. Korrespondendid käisid Hanois seltsimehega tutvust tegemas ja möödaminnes külastasid ka tema muuseumi.
Hồ Chí Minh suri 1969, kuid enne seda saavutust suutis alistada jaapanlased (1945) ja prantslased (1954) ning võtta üsna paljude ameeriklaste ja lõuna-vietnamlaste elud (mis viis ameeriklaste alistumiseni 1975 ja riigi ühendamiseni 1976). Ta oli Vietnami Kommunistliku Partei asutaja (ja Prantsusmaa Kommunistliku partei), mistõttu riiklik propagandaministeerium vormis temast nn rahva isa (nagu Lenin, Mao jt punased mõrtsukad) ja pani talle nimeks „Onu Ho“.
Onu ei tapnud liiga palju inimesi ning keskendus peamiselt okupantidele, mistõttu kõlbab teda armastada tänapäevalgi (erinevalt nt Stalinist ja Pol Potist, kes tappisid liiga palju ja suvaliselt). Igapäevaselt jäävad nii linnas kui maal silma propagandaplakatid, skulptuurid, büstid ja keha ülemine ots koos näoga igal (sic!) rahatähel. 1975 sõitsid kommunistid tankiga kapitalistliku värava lõpuks maha ning panid Lõuna-Vietnami endisele pealinnale Sài Gòn mõnitamiseks laiba nime (Ho Chí Minh City).
Tervis oli onul viimastel eluaastatel kaunis kehv ning tal oli piisavalt aega oma surmale mõelda, sh oma maiste säilmetega talitamisele. Ta soovis saada kremeeritud ja puistatud mingi kolme kohta laiali. Õnneks propagandaministeeriumi ametnikud ei libastunud ning kui Onu sussid püsti viskas, toodi Moskvast kohale insenerid ning ehitati talle mausoleum. Ho palsameeriti ja pandi klaasi taha rahvale näituseks.
Vietnami Sotsialistlik Vabariik on nimepoolest tänaseni kommunistlik riik, kuid igapäevamelus võib see kergesti meelest minna. 1976 aastal võttis kompartei vastu riigi teise viisaastakuplaani, millega nägi ette majanduse stabiilset kõrgetasemelist kasvu, kuid välja tuli nagu alati. Vietnam sai au liituda väga lühikese nimekirja riikidega, mille majandus on sõjajärgselt täielikult kokku kukkunud. Mingi aja õnnestuti olla üks maailma vaesemaid riike.
1986 otsustas kompartei rahva näkku nussimise lõpetada ning tänapäeval on Vietnam „mixed socialist-oriented market economy“, mis asetub suuruselt 26-ndale kohale.
Kummastav on näha tulihingelise ideoloogilise kommunisti muuseumis (tema laibast vaevalt 50m kaugusel) kapitalistlikku maailma üht haigemat ilmingut – meenete kauplust. Selliste poodide inventar koosneb eranditult kõige odavamast ja ebatarvilikumast pasast. Muidugi ostsime sealt mootorrattavõtmele hoidja. Argipäev ei ole siin riigis kommunistlik, mistõttu on nii kohalikud kui turistid tänulikud propagandaministeeriumi ametnikele nende aastatepikkuse ja jätkuva tubli töö eest!
Onust on aga saanud müüdav nägu, mille ärimehed kleebivad Hiinas toodetud sodi peale, et seda turistidele müüa ning propagandaministeeriumi ametnikud kleebivad avalikku ruumi, et kodanikele müüa maha usk autoritaarsesse üheparteisüsteemi.
“Hồ Chí Minh mängis Vietnami ajaloo kujunemisel keskset rolli. Oma vankumatu sihikindlusega juhtis ta Vietnami rahvast iseseisvuse ja enesemääramise suunas ning sillutas teed Vietnami vabastamisele. Testamendis soovis president Ho Chi Minh, et ta tuhastati ja tema põrm pärast tema surma riigi kolmes piirkonnas sängitaks, kuid partei ja rahva tolleaegse tahte kohaselt otsustas valitsus jätta tema surnukeha asetada mausoleumi, et inimesed saaksid tulla teda mälestama. Ho Chi Minhi mausoleum on suure tähtsusega teos, mis näitab sügavaid tundeid, mida vietnamlased oma juhi vastu tunnevad.”
(Lõigu aitas teieni tuua Google Translate)
Leave a Reply