Värske SUURED Uudised jaanuari numbri sektsioonis SUUR lugu on vaatluse all Giêsu Kitô (Jeesus Kristus) ja teda ümbritsev homoeurootiline loor kommunistlikus Vietnamis. Tõe välja selgitamiseks lennutas ekspeditsioon Eestist kohale ebanormaalsete ühiskonnanähtuste tuvastamise asjatundja Urmas Reinsalu. Loe, milliste põhjapanevate järeldusteni ekspertkomisjon jõudis.
Olenemata täiesti erinevast kolmainsuse tõlgendusest (vt Trikaya) ning kalendrist, on vietnamlased siiski usinad jõulude ja Gregoriuse kalendri järgse aastavahetuse tähistajad. 16. sajandil eksportisid eurooplased Kagu-Aasiasse idee, et tegelikult on päris okei oktoobri algusest kaubamajas ja kohvikus paari-kolme jõululugu kedrata. Mingil põhjusel jäi veidi alla 10% vietnamlasi seda juttu uskuma ning nimetavad end tänapäevalgi kristlasteks, kuid suuremates linnades oli kulda ja karda pigem igal teisel asutusel/kodul kui kümnendal, mistõttu ekspeditsiooni-liikmed seda usujuttu väga uskuda ei tahtnud.
Tõe välja selgitamiseks moodustati ekspertkomisjon, millega liitusid dr Elmar ja dr Manniste, kes soovitasid viia läbi juhtumiuuring, et teha piiratud isikliku kogemuse põhjalt üldistavaid järeldusi terve riigi ja rahvuse kohta.
SÜND
Jõulude ja aastavahetuse tähistamiseks kohtusime ekspertidega Nha Trangis, kes saabusid (teistele komisjoniliikmetele teadmata põhjustel) linna marsruudil Hanoi -> Fu Cock -> Saigon -> Nha Trang. Tegemist on kuurortlinnaga, kuid meid tervitas hoovihm ja tuul (sooja oli ikka üle 25 kraadi). Idaeurooplastele hakkas esimese asjana silma väga kõrge venekeelsete tekstide kontsentratsioon. Esteetilist rõvedust tasakaalustas kodusema köögi ilmumine: pannkookide ja kapsapirukate kõrval leidus isegi sülti ja musta leiba!
Kristlik doktriin
Fookusgrupi intervjuudest ilmnes, et kuigi pärast kommunistide võitu 1975 ei represseeritud ristiusu praktiseerimist, siis avalikult jõule ei tähistatud ning see traditsioon tärkas ellu 80-ndate liberaalsema majanduspoliitikaga. Lääne ja kapitalismi mõjul taastus jõulude ja uusaasta tähistamine kiiresti ning tänaseks on need suurimad pühad kuukalendri uusaasta ja Buddha sünnipäeva kõrval.
Linnapildis on pühadekuulutajad eelkõige turistidele ja kohalikule kõrgema sissetulekuga klassile suunatud poodide ja restoranide muusikavalik, tarbimisele suunatud loosungid ning kaunistused. Novembrist olime juba kohanud kõigi mõeldavate jõulukaunistustega müügiputkasid. Vietnami jõulutraditsioonid on mõjutatud prantsuse kultuuriruumist ning Põhja-Vietnamis (Việt) oli ohtralt jõulusõimesid tallides heitne jm kaasnevaga. Lõuna-Vietnamis (Nam) on millegipärast levinud arusaam, et Giêsu Kitô sündis koopas, mistõttu kaetakse kanga või paberiga metallkarkass, mille alla paigutatakse sõim.
Kaunistusi leiab enamasti kiriku hoovidest, kuid entusiastlikumad kristlased võivad Giêsu Kitô sünnikoopaks muuta nt terve oma majaesise või ka pikema tänavalõigu. Tüüpilised Vietnami kodused jõuluroad on on kanasupp ja kalkun. Oikumeenilistele talitustele meid ei lastud, mistõttu Eesti Kiriku tellitud artikkel sai valdkonnale kohaselt lambist välja mõeldud (vt Eesti Kirik nr 12/2023).
Juhtumiuuringu peakontori seadsime üles tornmajja, mille esimesel korrusel oli ohtralt ärisid, millest mõned ka venelaste (või muude slaavlaste) poolt asutatud. Esimest korda elus tundsid ekspertkomisjoni liikmed venelaste rikastavast kultuuriekspordist (vt ka Русский мир) mingit kasu: saime jõululauale kartulisalatit teha, sest kõige defitsiitsem kaup – сметана – oli kohaliku магазин sortimendis. Samuti leidus korralikke hapukurke ning konservherneid, sülti, musta leiba ja loomulikult präänikuid. Jõululauale mahtusid veel fundamentaalse tähtsusega mandariinid, pekine sealiha ning korralik (loe välismaine) vein.
Enamlased
Defitsiidiks osutusid üllatuslikult hoopis mitteanaalrepositoorised küünlad. Sadadest minimartidest (väike kauplus) üksikutes oli üldse küünlaid, kuid needki neoonvärvides sünnipäevaküünlad. Lõpuks leidsime punaseid templiküünlaid, millest meisterdasime kodu meenutava lauakaunistuse.
Vietnamlased üldiselt jõule kingituste jagamisega ei seosta (seda tehakse kuukalendri aastavahetusel), mistõttu järgisime seda tava meiegi – lobisesime ja lollitasime ns. lol
Peied
Ekspertkomisjoni koosseis liikus rongiga mööda rannikut põhjapoole. Tegime peatuse toredas, kuid mittemärkimisväärses Quy Nhơni linnas. Ilm oli stabiilne – sadas vähemalt korra päevas, kuid oli soe.
Vana aasta vastuvõtmiseks astusime rongi pealt maha Đà Nẵngi linnas, kust tuli leida variant 30 km kaugusele Hội Ani linna saamiseks. Mart (loe krabijuht, vt Grab) tõi Honda lennujaama parklast ära (mis jäi meid ootama, kui Taisse sõitsime) ja sõitis sellega kohale. Ülejäänud eksperdid põgenesid rongijaamas rünnakuvalmis taksojuhtide eest, kes väitsid, et bussi Hội Ani ei liigu. Ja pidid varsti tõdema, et ei tasu uskuda kõike, mida Internet kirjutab (ja et alati ei üritata skämmida): bussi tõesti ei sõida, liini ei pandud pärast koroonapandeemiat uuesti käima. Seega lasid nad end kohale sõidutada taksoga. Hội An sai valitud peite pidamiseks, sest seal on säilinud kaunis vanalinn (ainus, mida ameeriklased maatasa ei pommitanud), piisav turistidele suunatud taristu ning jäi meile lihtsalt tee peale (linnast kirjutame pikemalt järgmises numbris).
Peakontoriks pakkus AirBnB meile mõistliku hinnaga villa, mis oli iseenesest ilus žest, kuid osutus hanitamiseks. Vihmaperiood polnud Kesk-Vietnamis veel päris läbi saanud ning kohalikud betoonist hooned imavad väga hästi endasse kogu võimaliku niiskuse ning luksusliku villa asemel ootasid meid rõsked ruumid ja hallitus. Lisaks oli villasse installeeritud rasva ja tolmukihi all olev köök ning haisvad-auklikud voodid ja rätikud. Kuigi kokku oli lepitud, et saame terve villa enda kasutusse, oli AirBnB allüürnikeks võtnud kööki prussakad ja elutuppa hiired. Tekkinud lahkheli ei suutnud lappida mõnus hoov, avar elutuba ega pikad rõdud.
Olime juba teadlikud, et Kagu-Aasia hügieenistandardid on Ida-Euroopa omadest madalamad, kuid siinkohal tõmbasid eksperdid piiri ning kolisid järgmine päev lähedalasuvasse (maisiteemalisse) külalistemajja. Kaotasime head ühisruumid peielaua pidamiseks, kuid võitsime elus. Lohutuseks oli külalistemajas töötav rõõmus tädi, kes alati rõõmsalt lehvitas, ka siis kui vihmavarjuga külalistemaja kõrval peenramaal rohis, ning naeris nakatavalt, kui mööda porist teed tulnud saksa turistide sääri nende karjatuste saatel puhtaks loputas.
Villa fopaa tingis vajaduse peielaud korraldada restoranis. Aasta viimasel päeval saime külalistemajast välja hilja, kuna toimetus on laiskvorste täis ning jätsid eelmise numbri väljaandmise viimasele minutile ning sel hetkel arvasid veel ekslikult, et viitsivad päriselt iga kuu numbritäie soga välja anda. Esialgselt valitud restoran jõeäärsel promenaadil oli täis ning sattusime juhuslikult mööda väikeste vahekäikude labürinti söögikohta, kus meid heasüdamlikult enne sulgemist viimaste külalistena vastu võeti. Menüüs olid Hội Ani spetsialiteedid, näiteks white rose dumplings – riisipaberist pelmeenid, täidiseks segu krevettidest, seentest, idudest ja rohelisest sibulast.
Digestiivide otsingul jõuti peenkokteilibaari, kus samuti polnud ruumi, kuid asjalikud töötajad tekitasid komisjonile pop-up laua. Baar asus templi kõrval, mille esine järv oli kenasti valgustatud. Südaöö pressis peale ning komisjon oli seedinud end seisundisse, kus otsustati edasi liikuda rastabaari. Kohale jõuti veidi enne südaööd ning jällegi saadi jalg ukse vahele vahetult enne sulgemist. Teised külastajad olid aastavahetust vastu võtma läinud linnatsentri kärasse, mille eest komisjon just oli põgenenud. Õues lasti veidi saluuti, aga ei midagi märkimisväärset. Mängiti piljardit, joodi joovastavaid jooke. Teised külastajad naasesid linnast, kuid komisjoni liikmete ajud olid parajad karaokesse liikumiseks.
Karaoke on Kagu-Aasias väga populaarne. Nagu metsikult populaarne. Kui pole oma kõrvaga kannatanud, siis on raske ette kujutada kui populaarne. Karaokebaarid on sädelevad ja tuledes, võlts-luksusest nõretavad. Hinnaläbirääkimiste-järgselt juhatati meid heliisoleeritud üleni bling-bling ruumi. Laulude valik on piiramatu, vastav rakendus suutis peaaegu kõigest leida või teha karaokeversiooni. Raskusi valmistas väga tugev auto-tune, mida ei saanud välja lülitada ning muud efektid, mis tegid oma hääle äratundmise ja rütmispüsimise keeruliseks. Komisjoniliikmetele tundus, et eraldi toas oma seltskonnaga röökida on isegi mõnusam kui kell 5 teisipäeva hommikul Coco-Locos.
Ekspertkomisjoni eksperthinnang
Vietnamlased, kes päriselt jõule tähistavad, teevad seda suurejooneliselt ning kui vaja, siis teevad tervest linnast jõulusõime. Kirikusaalid on jõulumissade ajal täis ning kohalikud teoloogid oskavad öelda, et kristluse populaarsus on trending now, kuid see on pigem teiste suuremal määral imporditavate väärtuste kaasnähtus.
Üldiselt moodustavad päriselt usklikud väga väikese osa kirikuskäijatest ning jõulukaunistuste väljapanijatest. Restoranid-baarid kasutavad nii jõiule kui Gregoriuse aastavahetust, et turiste enda äridesse meelitada neile lapsepõlvest sissekodeeritud märkide abil. Seega olgu ristirahvas hoiatatud, jõulud Vietnamis on põhimõtteliselt samasugused nagu Eestis. Whami “Last Christmas” saadab teid ka siin.
Leave a Reply