Kollase vee joomine

Õllekultuuri tõid Vietnami prantsuse okupatsiooniväed (nagu ka kohvi), mistõttu nimetatakse seda kohalikus keeles ka meile suupäraselt – Bia (hääldatakse „Piia“). Tänapäeval on vietnamlased teadatuntud õllejoojad ning see ei jää märkamata ka turistidel, sest Hanoi vanalinnas on vähemalt iga teine hoone spetsialiseerunud õlle serveerimisele. Koguse poolest ollakse maailmas küll tagasihoidlikul 41. kohal (per capita), kuid Aasia riikide seas on Vietnam eesrindlikult kolmas (Kambodža ja Lõuna-Korea järel).

Kui kodupoe vitriinidel millegipärast õlut näha pole, siis küsimise peale urgitsetakse sügavkülmast lihakäntsakate ja muude külmutatud pampude vahelt purgid ikka välja. Kui oma moonavarudest otsas, siis tuuakse naabri käest. Ida-eurooplasele on ehk kummastav, et mõnikord serveeritakse õlle jääga, sest külmkambrid on koeraliha jms headparemat täis. Siinkirjutajad võivad omast kogemusest julgelt väita: jääga õlle on parem kui soe õlle.

Suurem osa turust on kohalike õlletootjate poolt hõivatud (Saigon 43% ja Hanoi 15%), kuid hoolimata kompartei pingutustest on röövkapitalistid ka siia riiki sisenenud ning lettidelt leiab nii Heinekeni (25%) kui Carlsbergi (8%) brände. Käsitööõlled on samuti populaarsust kogumas ning Hanois taproom’i pidav soome-urgri juurtega siberislaav Pasha paljastas, et Vietnam tegelikult ei sobi õlle tootmiseks – siin on liiga niiske humala kasvatamiseks. Peamiselt tuuakse humal sisse Austraaliast ning Tšehhist. Väga hea käsitööõlle on mitte-IPA-armastajatele seni jäänud kättesaamatuks.

Vietnami õllekulutuuris väärib eraldi ära märkimist Bia Hoi – värskelt pruulitud õlle, mida veetakse mööda linnu ja külasid iga päev vaatides laiali. Parajalt lahja (3-4.5%), suure mulli ja kerge iseloomuga sobib see kenasti kuumas kliimas tarbimiseks. Bia Hoi suured kollased sildid on tänava-, maantee- ja külapildis sagedased ning peamiselt veedavad sellistes kõrtsides aega keskealised ja vanemad kirvenäod. Noored eelistavad läänelikemaid (kokteili)baare ning ropult sita ja valju muusikaga ööklubisid.

Kuid ärge laske eelneval kiidulaulul end petta – kõik Vietnami õllemargid (neid on väga-väga palju) maitsevad sarnaselt. Kujutage ette, et maalastele tuttavate kusede, nt A Le Coq Premium ja Saku Originaal, vahel oleks veel 50 erinevat varjundit. Mingisugusegi ülevaate saamiseks lennutasime Ida-Euroopast kohale eksperdid, kellele andsime ülesandeks selgitada välja Hanoi jaekaubanduskettides müüdavaist õlledest parim.

Kakk Tamberg – limukas, kes on aastaid inimestele müünud paremaid ja halvemaid õllesid.

Tibu Tarvis – mees, kes on aastasadu nautinud paremaid ja halvemaid õllesid.

Pimetesti käigus joodi ära sadu pudeleid ja purke (kokku 11 brändi), millele anti viiepallisüsteemis hindeid lõhna ja maitse eest. Lõpliku pingerea koostamisel võeti arvesse ka tarbijale väga tähtis jaehind. Konteksti loomiseks kaasati testi kaks ülemaailmselt hästi tuntud brändi (Heineken ja Carlsberg), mis muudab antud testi tulemused universaalseks iga kultuuriruumi esindajale.

Nagu ma näen, siis maitse poolest jagavad esikohta kohalik Truc Bach ning Heineken Asia toodang Tiger Crystal ning viimaseks platseerus plastpudelis müüdav VietHa Beer. Koondarvestuses on parimad Bia Hà Nội, Saigon Lager (Vietnamis enim müüdud õlle) ning BaBaBa. Võitjate trumbiks on taskuskohane hind, mistõttu neid saab sama raha eest rohkem. Kehtib vanasõna: õlle on hea, aga õlled on parem. Kõige odavam ning kõige kehvama maitse- ja lõhnaga VietHa suutis end pea olematu hinna tõttu tagasi keskväljakule mängida. Viimased kaks kohta hõivasid ootuspäraselt Heineken ja Carlsberg.