Vietnami külastavate turistide (isegi juutide ja moslemite; ukrainlaste ja venelaste) seas valitseb harvaesinev üksmeel: riigi kauneim piirkond on põhi ning mootorratas on parim vahend looduse ja kohalike elu-oluga tutvumiseks. Kurvilised mägiteed viivad reisija mööda mitmekesist mägimaastikku: karstivormid, kaljud, riisiterrassid, maisi- ja tatrapõllud, kanjonid ning koopad. Orgudesse on peidetud pisikesed külad, kus elavad mitmed vähemusrahvused. Meie ekspeditsiooni alg- ja lõpp-punktiks oli Hanoi.

Põgenemine Hanoist

Esimene peatus oli mahajäetud sukulentide ja kaktuste kasvuhoone. Ametlik vaatamisväärsus see polnud, kuna sisenemiseks pidime ise värava maha lööma. Akt, millele läheduses istunud vanaproua just väga heakskiitvalt ei vaadanud.

Piirkonnas on ööbimiseks valikus peamiselt kodumajutused. Vähemusrahvuste pered on turistide majutamiseks välja ehitanud selleks eraldi majad, kuurid(!) ja bangalod. Suurim õppetund: bookingus olevad arvukad kõrged hinnangud ei taga head und. Kaasreisijaid usaldades valisime hooletult 9.5 tärniga hinnatud traditsioonilise Hmongi hõimu esindajate kodumajutuse. Tuba osutus kuuriks, mille seinalaudade vahedest sai uurida kuidas naaber külge keerates ägab, sest voodi oli tehtud kivikõvast vahtplastist (pool noodle). Vaikust polnud kuulda, sest kuur asus suure ehitusplatsi ja maantee vahel ning klopsimise ja tuututamise (signaali lastakse enne iga kurvi ja möödasõitu) helimaastiku mitmekesistamiseks andsid oma panuse ka kuked-kassid-koerad-sead. Hommikukohv oli 3in1!

Tähelepanelikumalt arvustusi uurides jõudsime arusaamale, et hindajateks on olnud Lääne-Euroopa heaoluühiskonna esindajad, kellele sigade röhitsemine ja kukkede kõrvulukustav kiremine osutus kohutavalt romantiliseks. Keegi hõimuliikmetest oli lugenud Tom Sawyer’it ning turistid hindasid kõrgelt võimalust ise põllul tööd teha. Liiga valusalt meenus Ida-Euroopalastest ekspeditsiooniliikmetele teoorjus vanemate ja vanavanemate juures. Inimeste majutamiseks ehitatud kuuriga meenusid ka vanavanemate jutud tasuta rongisõidust sanatooriumisse.

SApa ja Fansipan

Pilves ületasime Vietnami kõrgeima mäekuru (ca 2km) ja jõudsime märgadena Sapa linna, kus tuli välja, et väike mägilinn on muudetud hirmsaks turistilõksuks, mille planeerijad on vaimustunud Las Vegasest. Üks asi oli kohe selge – siin linnas midagi teha pole, kuid pea tahtis sõidust puhkust ning Vietnami (ja kogu Indo-Hiina) kõrgeima tipu Fansipani (Phan Xi Păng) vallutamiseks oli vaja selgemat ilma.

Gondlipilet Fansipani tippu oli ahastamapanevalt kallis – 30 eurot (olles juba harjunud Vietnami odava hinnatasemega), aga vaated ja elamus pilvepiirist kõrgemal jalutamisest seda kindlasti väärt. Jalgsimatkad mäe tippu keelati ära, sest ühel turistil õnnestus end surnuks kukutada.

Sun World Fansipan Legend was registered by the Guinness Record as the tallest, longest and most advanced three-wire cable car system installed for the first time in Asia with the greatest height difference between the departure and arrival terminal of 1,410 metre. The cable cars shorten your travel time from two days to just 15 minutes.

This message was brought to you by the Sun World Fansipan Legend Group Corporation

ha giang loop

Osa ekspeditsioonist kattus viimastel aastatel väga populaarseks saanud Ha Giang ringreisiga (loop), mis tähendas, et kohtasime mitmeid majutuskaaslaseid ka järgnevatel päevadel ja õhtutel. Eriti valus oli kohtumine pildil olevate austraallastest vanameeste ja mister Vu jaoks, kes pidid idaeuroopalastega kaks spirituaalset õhtut järjest veetma. Väga lahedad olid turistide kolonnid, kes olid soetanud ringreisi läbimiseks paari-kolmesajaeurosed piletid, et kohalikud neid rollerite tagaistmel sõidutaksid. Mahupõhine turismiäri õitseb.

Õlut saab igast kõige väiksemastki poest, kuid viina leidmine on väikestes asulates raskem. Poest käte-jalgadega viina ostmist miimeerides juhatati meid üle tee asuvasse pigem kahtlase välimusega ärisse, kus olid suured tünnid erinevate puradega. Müüjateks olid kaks varateismelist tüdrukut, kes ei suutnud kohalikku riisiveini müües tagasi hoida itsitamist. Konkreetne pura polnud eriti maitsev, kuid kodumajutustes serveeriti kannudeviisi kvaliteetsemat kraami (happy juice).

Bản Giốc

Hiina-Vietnami piiril asuva Bản Giốc’i kose külastus üllatas turistide vähesuse poolest – sai kaskaade rahus imetleda. Vietnami poolel asuv taristu oli tagasihoidlik, mõned sillad ja pingid. Hiinas vastupidiselt uhked vaateplatvormid ja hulganisti kohvikuid, mille maitsvaid roogasid üle jõe vaadates näljasena vaid ette saime kujutada.

Naasmine Hanoisse

Bang Cao linnast pöördus ekspeditsioon tagasi Hanoisse puhkama ning järgmisteks ettevõtmisteks valmistuma. Ühele liikmele tuli limusiin hotelli järgi, kuid teine naases pealinna ustaval ratsul Honda Wave RSX 110cc, mis suutis absoluutselt ühegi tehnilise virperuseta (va üks purunenud siserehv) vedada kaks pagasiga paksmagu 2 000km mööda mägesid ja jõgesid.