reisikiri

How Long, Baby?

Vietnami külastavate turistide (isegi rääbakate seljakotirändajate ja vastikute Lääne-Euroopa tuusikutega pensionäride) seas valitseb harvaesinev üksmeel: riigi kauneim rannik on UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Ha Longi laht ning parim viis selle kaardistamiseks on seda paadiga avastada. Meie ekspeditsioon algas Hanoist, põikas läbi Cat Ba saarelt lõpp-punktiga linnas Da Nang. Eelmise reisikirja sündmustest oli möödunud kolm nädalat, mistõttu pole ka ime, et ekspeditsiooniliikmete arv kahekordistus. Ida-Euroopast kohale lennutatud õlleeksperdid olid degustatsiooni järjel kohalikust valikust nii kummastatud, et otsustasid tagasi mitte pöörduda ning jätkasid välitöid.

Põgenemine Hanoist

Esimese päevakorrapunktina tuli saada kusejoodikutele rattad alla ning kõigest paaritunnise jauramise järel asusid kolm Hondat uhkelt Hanoist idapoole teele. Lõunapausiks keerasime suurelt teelt maha ning palusime söögitädilt kehakeeles ja menüüs olevale pildile viidates kolm pirukat. Märkimisväärse aja möödudes tuli tädi lauda kahe riisitaignalaadse paneeritud ja frititud terve (!) kanaga. Siit märkus menüükoostajatele: mõõtkava. Õnneks keeldus tädi kolmanda tegemisest.

Teise kana jätsime kohalikele ning jätkasime oma teekonda, mis kahjuks viis meid läbi Põhja-Vietnami suurimast sadamalinnast Haiphong, kus maantee oli tihedalt risustatud raskeveokitega. Päikseloojangut nautisime juba Cat Ba praamil.

pirakas pirukas ja venelased söögilauas

Kõigi Naiste saar

Cat Ba asub Ha Long lahe külje all ning on suuruselt riigi teine saar. Kohalikud teavad rääkida, et nime sai saar kolme endise naise järgi, kelle laibad ulpisid saare erinevatesse randadesse ning leiukohtadesse ehitasid kalurid pühamud. Meie jaoks oli saar imeline sõidukogemus: värske ja aukudeta asfalt, laugete kurvidega mägi-rannikutee ning madal liiklustihedus.

käib ringi nigu vurr

Saarel oli üks suurem linn ning palju arendamata pinda, st loodust, kuid lugematu arv suurte puhkekomplekside arendusi annab aimu, et viie aasta pärast on kogu saar persevähk. Saare köök on arusaadavalt keskendunud mereandidele ning tüüpilised n-ö kalurirestoranid on ehitatud ujuvad, nii et põrandas on võrguga auk (sump), kust klient saab endale sobivad isendid välja valida ning lasta maha lüüa.

Ekspeditsioon külastas neist ühte, kuid pidime tõdema, et hõrgud mereannid olid perse keeratud (üleküpsetatud). Vähemalt oli hästi kallis.

Ha Long, baby

Täpsuse huvides peab mainima, et Kõigi Naiste saar on tegelikult Ha Lan lahe ääres. Ha Long lahe avastamiseks pidime rentima mehe, kes meid oma laevaga õigete saarte vahele viis. Ilm oli hea ning päeva lõpupoole hakkasime ka aru saama palgatud giidi inglise keelest, mis oli väga tugevate Vietnami mõjutustega. Kohtadesse, kuhu palgatud mees ei julgenud laeva tüürida, liikusime vapralt omal jõul kajakkidel.

renditud mehe paadi pealt tehtud pilt

Ekspeditsiooni järgmine seatud ülesanne oli luua diplomaatilised suhted pärielanikega, kes elavad Ha Long laht on tuntud 2 000 väikse, kuid väga järskude karstivormidega lubjakivist saarte poolest. ujuvmajades ning polnud varem välismaalastega kohtunud. Nende ujuvkodud ei jää värvikirevuse, lemmikloomade ja bonsaipuude arvu poolest kuivamaamajadele alla. Päriselanikud kasvatavad sumpades eksootilisi kalu, mida elusalt müües teenitakse korralik sissetulek. Teenitakse nii hästi, et ollakse valmis argikaupa kõrgema hinnaga soetama ujuvlavkalt ning lapsi koolitama ujuvkoolis.

Pärast päriselanikega tutvust tegemist oli paslik nende esivanemaid külastada Ahvide Saarel, kuhu meie kapten jällegi randuda ei julgenud, mistõttu viimase ots tuli läbida ujudes. Ekspeditsiooniliikmed ei saanud kuidagi olla kindlad, et tegemist pole agressiivse-imperialistliku ühiskonnaga, mistõttu saatsime riskide hajutamiseks ühe liikme diplomaatilise esindajana ahvide pidulikule vastuvõtule. Esindaja maabumisel ilmus mahajäetud kuurordist vastuvõtukomitee ning diplomaadile kaasapakitud altkäemaks (krõbuskid) läksid asja ette, sest diplomaadile hambaid sisse ei löödud.

Andamiga oli komitee rahul ning lubasid esindajal rahus saart avastada, mis osutus omaette katsumuseks, sest mingisugust korralikku taristut polnud ahvid suutnud rajada. Vaade saare tipust oli kena ning diplomaat oli rahul, et Ahvide Saarel on võimalik selline seiklus ette võtta, mille eest läänes pandaks korraldaja ja piirkonna eest vastutav avaliku võimu esindaja kohtuotsuseta pikemaks ajaks vangi. Isegi kui lubataks diplomaate sellisele rajale, siis alavääristataks neid ehitatud käsipuuga rada, selga sunnitud pääste- ja helkurvest ning ühe pea otsa topitud kaks kiivrit.

Ekspeditsiooniliikmed lugesid väljasõidu kokkuvõttes kordaläinuks. Terra incognita sai edukalt kaardistatud ning päriselanike ning nende vanematega diplomaatilised suhted loodud.

diplomaat naasmas edukalt missioonilt

Ninh Binh

Mandrile naasnuna võttis ekspeditsioon suuna lõunasse, et tutvuda Ninh Binh linna kõrval oleva järgmise avastamata UNESCO maailmapärandiga, mille kohta võib tinglikult öelda, et tegemist on Ha Long lahe saarte kuivamaa versiooniga. Ida-Vietnami mere asemel on lihtsalt riisipõllud ning igast küljest vaatavad vastu juba eelmisest ja käsilolevast ekspeditsioonist tuttavad karstivormid. Ekspeditsiooniliikmed vallutasid kõik tipud ja teele jäänud obstaaklid ning jõudsid ka kohalikele noortele selgeks teha Euroopa pealinnad. Vahvalt olid kohalikud kaevanud vägevad tunnelid ning loonud mägede vahele vaikuse oaasi ning müüsid sinna pileteid. Arusaamatuks jäi vaid miks ja kellele.

Hóa Tiến, Đồng Hới

Ninh Binhist jätkasime liikumist lõunasse mööda Ho Chi Minh rada ning päeva lõpuks leidsime end läbimärjana väiksest külast, mille ainukene külalistemaja oli väga räpane ja räämas, kuid see eest hinnatase oli meeldivalt kõrge. Küla maine päästis kohalik „restoran“ (kuur), mille pererahvas pakkus maitsvat pho-bo’d ning grillitud seakõhtu.

väsinud ja märjad rattad

küla ainuke ning parim restoran

Järgmisel päeval jätkus ekspeditsiooni halb õnn. Hommikul jaguneti riskide hajutamiseks kaheks: üks ekipaaž liikus otsima piiblis reklaamitud paradiisi, teine ekipaaž liikus igaks juhuks edasi luuresalgana, et veenduda teede ohutuses. Esimesed ei avastanud paradiisi, vaid päris kena ja metsikult suure koopa. Teine ekipaaž (koodnimega kusejoodikud) aga sai samal ajal kaela vihmasaju ning suhkrust liikmed hakkasid sulama ja lõid kell 12:00 spaahotellis laagri üles.

Da Nang

Edasi liikus esimene ekipaaž otse Da Nang linna. Teine ekipaaž otsustas tutvuda veel Hue linna (esimene naaseb sinna lähitulevikus) kõrtsudega ning ekspedistioon sai paari päeva hiljem lõpp-punktis uuesti kokku. Koos võeti veel ette eelvisiit Hoi An vanalinna, kuhu on järgmine visiit planeeritud aastavahetuseks ning pikemalt tuleb ettekandmisele mõnes järgmises numbris. Ekspeditsioon loeti edukalt lõppenuks – avastati uus saar ning loodi diplomaatilised suhted mitmete pärismaalastega. Eksperdid lahkusid rahus Ida-Euroopasse.

Kas on üldse elu enne Hà Nội

Hà Nội (jõgede sees) on (Põhja-)Vietnami pealinn ning elanike arvult suuruselt teine linn. Tänapäevase linna alguseks peetakse kolmandat sajandit eKr, kuid piirkonnas on asustus olnud juba ca 20 000 aastat. Hà Nội varasemad nimed olid peamiselt seotud draakonitega, nagu suursugusele linnale kohane. Meie jaoks algab Hà Nội ajalugu valgete inimestega, sest eelajaloolisi dünastiaid on liiga palju, need on naljakate nimedega ning üldiselt mitte eriti huvitavad. Kui piirkondade valitsejad omavahel parajasti linna pärast ei kakelnud, siis kaklesid nad Hiinlastega või olid nende poolt vallutatud.

Prantslased okupeerisid Hà Nội 1873 ning nimetasid selle Prantsuse Indo-Hiina pealinnaks. Jaapanlased elasid siin viis segast aastat (1940-1945), pärast mida kuulutasid kommunistid, eesotsas Hồ Chí Minhiga välja iseseisvuse. Natukene nagistati veel prantslastega ning 1954. aastal sai Vietnami Sotsialistliku Vabariigi pealinnaks Hà Nội (ühendatud riigi pealinn alates 1976).

Populatsioon	8.5 miljonit (veidi rohkem kui Pärnus)
Pindala	319.56 km² (pea kolm korda väiksem kui Pärnu)
Kliima	monsoon-influenced humid subtropical climate (kordades parem kui Pärnus)
Paris of the east	õnneks mitte
Populaarseim amet	ehitaja öises vahetuses, kuller, turvamees

Suur osa Hà Nộist on kaootiline ja põnev, sest hoolimata ameeriklaste jõupingutustest ei suudetud kogu linna maatasa pommitada. Vana- ja kesklinn on tore tänavate rägastik ning kontrastiks äärelinnades vahvad mikrorajoone meenutavad rikaste linnaosad. Külma sõja ajal oli Vietnam pahade poolel ning soojad suhted Nõukogude Liiduga tõid endaga kaasa NL linnaplaneerijate ekspeditsiooni Hà Nộisse (1981-1984), mille käigus nad koostasid linna n-ö arendamise kava, mis kukkus (õnneks) täielikult läbi. Planeerijatel ei jäänud muud üle kui tõdeda, et Hà Nội olemasolevat tänavavõrku pole võimalik nõukogude „ideaalide“ kohaseks kujundada.

20. sajandi alguses oli Hà Nộis 36-st tänavat, kindlus ning mõned prantsuse koloniaalhooned. Iga tänav oli spetsialiseerunud kindla ameti esindajate järgi: siidi tänaval elasid ja kauplesid siidiärimehed, bambuse tänaval bambuseärimehed jne. Tänavanimed on sellisena säilinud, kuid bambuseärimeeste haare linnas on laienenud.

Mõned märkimisväärsemad vaatamisväärsused

Hồ Chí Minhi mausoleum ja muuseum – meile teadaolevalt üks neljast mummifitseeritud kommunistist maailmas; tasub kindlasti minna
Vietnami etnograafiamuuseum, mis on ametlikult pühendatud riigi 54 rahvusvähemuse eripärade eksponeerimisele, kuid mille tekstidest kumab läbi üsna tugev natsionalistlik propaganda; tasub kindlasti minna
Hà Nội vanalinn miljardite äride ning turgudega; tasub kindlasti minna
Kirjaduse Tempel (tegelikult tempel Konfutsiusele) on Vietnami vanim rahvuslik ülikool (1076-1779) ning kuulub UNESCO Maailma Mälu programmi; tasub minna
Hà Nội tsitadell (1010) oli imperialistliku Vietnami poliitiline keskpunkt, UNESCO maailmapärand; miks mitte
Lenini park ja tema kuju; suht ok
Püha Joosepi katedraal: lamp
Hà Nội ooperimaja; mõttetu
Loodusmuuseum: päris halb

Liiklus

Pahaaimamatule maalasele on ilmselt kõige suuremaks üllatuseks välja kujunenud liikluskorraldus. Just välja kujunenud, sest puuduvad märgid teadlikult kehtestatud ja ühiselt mõistetavatest objektiivsetest reeglitest: ühesuunalised tänavad, foorituled, sõidurajad, ülekäigurajad jne on liikluses osalejatele pelgalt soovitused. Vastassuunas ja -sõidurajal liikumine on tavaline, ristmikule sisenetakse täiskiirusel kordagi paremale-vasakule vaatamata (küll aga lastakse ägedalt signaali). Jalakäijad kõnnivad lihtsalt suvaliselt liiklusesse. See etendus mängitakse ette igapäevaselt väga tihedas liikluses ning seda saadab lakkamatu pasunakoor.

A general sense of barely organized chaos that sometimes veers more toward disorder
Cambridge Dictionary

Mõne aja möödudes hakkavad aga silma teatud seaduspärad:

suuremal on alati eesõigus, st autod võivad keerata mootorratastele vabalt punase tule alt ette ning bussid ja veoautod võivad omakorda autodele keerata ette;
kuigi Vietnamis on parempoolne liiklus, siis ca 10% mootorsõidukitest liiguvad vasakul pool teed;
ülekäigurajad on värvi raiskamine, kuid üle tee saab edukalt kui enesealalhoiuinstinktid maha suruda ning suvalisel kohal tuimalt mootorrataste voogu sisse astuda (arvestada tuleb, et seisma ei tohi jääda), et lasta sõidukite jõel endast mööda voolata.

Õnneks kasutab suurem osa leibkondadest siiani kaherattalist liiklusvahendit, mis võimaldab Hà Nộis saada punktist A punkti B. Suurema autode osakaalu juures lakkaks liikumine ja kogu aeg olekski lihtsalt ummik. Kaherattalised liiguvad mööda tänavaid nagu kalaparved ning kasutavad ristmike ületamiseks osavalt suuremaid sõidukeid kattena.

Pärast esimest ehmatust on idaeurooplasel siin päris tore sõita (kui välja jätta suurlinnade ummikud tipptundidel). Liikluseeskirju ei järgita piinlikku täpsusega vaid mõistlikkuse piirides.

Jalakäijatel on seevastu paremaid riike ringi liikumiseks, sest Vietnami kõnniteed pole mõeldud kõndimiseks. Hoopis mõistlikum ruumikasutus on toidupood, võrride parkla, “restorani” väliterrass, võrride pesula, “restorani” nõudepesuruum, võrride remontimine, kaubaladu, spordiväljak (nt sulgpall), loomade nülgimine, puuviljade kuivatamine, hanekorjuste pesemine, juuksur jne.

prügi

Prügikorraldus eksisteerib, kuigi esmapilgul võib idaeurooplasele tunduda vastupidi. Prügikotid tuleb viia tänavale kas esimesse ettejuhtuvasse kohta või kvartali nurka koondada. Õhtul (meie kvartalis näiteks 18:30 paiku) tulevad prügitädid-onud, kes annavad oma saabumisest märku vastu prügikäru kolkides. Käsitsi veetavad kärud on kasutusel, sest tänavad on liiga kitsad prügiautode jaoks. Nemad on ühtlasi ka prügisorteerijad – plastik, alumiinium ning kile sorteeritakse välja. Arusaadavalt on seesuguse prügikorralduse puhul tänavatel inimestele kaasliiklejateks prussakad, hiired ja rotid, sest toitu kantakse ju igapäevaselt ette.

Kõrvale

Mitteläänesuurlinnale kohaselt on Hà Nội mürafoon väga kõrge. Peamisteks allikateks on liiklus ja sealt tulenev pasunakoor, kuid oma väärika osa annavad ehitustööd. Vietnam on tärkav majandus ning igal tänavanurgal arendatakse hooneid ja taristut. Suur osa Hà Nội vanemate linnaosade tänavatest on vaevu autolaiused ning liiklus on tihe, mistõttu lastakse rasketehnikal töötada vaid öösel (müraga mitteharjunud idaeurooplaste une õnnistuseks). Lärmi taustal on suhtlemine raskendatud, mistõttu räägitakse omavahel poolkarjudes.

Vietnamlased ise on sellega väga harjunud ning ka üldiselt müralembelised inimesed. Populaarne vaba aja veetmise viis on kodus või tööl karaoket laulda ja tulemust väga valjusti teistele eksponeerida. Samuti meeldib neile ka sitta muusikat kõrgel volüümil kuulata ning osa ärimehi loodab valju muusikaga kliente meelitada. Müra eest siseruumidesse põgenemisel pole mõtet, sest seinte ja uste-akente ehitamisel pole heliisolatsioon olnud prioriteet. Magamistubade helidekaleidoskoopi rikastavad gekod, kes oma väikse keha kohta suudavad uskumatult valju häält teha. Oleme siiani leidnud vaid ühe peaaegu kindlalt vaikse paiga – templid.

Ninale

Hà Nội lõhnade maailm on nii rikas, et nüansside kirjeldamiseks jääb sõnadest vajaka. Aroomikokteile annavad tugeva baasi heitgaasid, millele lisandub konkreetse asukoha eripära (vt loetelu kõnniteede kasutamise kohta paar lõiku eespool). Turgude külastamine on üks stimuleerivamaid elamusi, sest kõiksugu elus ja surnud mereannid, konnad, kanad, pardid, haned, küülikud eritavad veidi erinevat lehka.

Turge on võimalik vältida, kuid haise mitte, sest grillid suitsevad ning supipajad on tulel igal nurgal. Kõige hirmsam on ootamatult köökidest süütu mööduja nina ründav persekeeduveehais (rupskid, millest keedutud puljong on põhiosa kõrgelt hinnatud Vietnami suppides). Lisaks äravedamist ootavale prügile, mis kuumas kliimas rõlgelt lehkab, osa jäätmetest ka põletatakse. Sellele kõigele vahelduseks õhkub templitest ja altaritelt viirukiaroomi ning lõhnapilvi lendub lillede ja puude õitelt.

Keelele

Vietnami köök on peamiselt tuntud tänavatoidu poolest – see on väga maitsev ja omapärane. Süüakse miniatuursete toolide-pinkide pealt ning enamasti suppi. A la carte restoranid on väga hiljutine nähtus.

Hà Nội tänavatel on kümneid tuhandeid ühe-supi-sööklaid. Korrespondentidel avanes võimalus ühe tädi toimetamistega mittevabatahtlikult kursis olla, kuna tema “restoran” asus meie korteri akna all. Tihtipeale kuulsime tädi toimetamisi juba enne päiksetõusu, kui ta puljongikeetmisega alustas. Iga hommik paigutati tänavale väiksed plastikust toolid ja lauad ning serveeriti Bún chả’d. Suppe süüakse hommiku- ja lõunasöögiks, mistõttu ca 14ks oli tädi supiköök juba kokku pakitud. Vietnami toit pole üldiselt terav (kuid on vürtsikas) ning teravama elamuse võimaldamiseks on laudadel alati olemas tšillihelbed, marineeritud küüslauk jms.

Bún chả on magus-hapu-vürtsikas (mitte terav) mahlaste grillitud sealiha kotlettidega riisinuudlisupp, mis leiutati Hà Nộis kusagil 20nda sajandi alguses (täpselt ei tea keegi) ja sai väga populaarseks 40ndatel. Tänapäeval peetakse seda tüüpiliseks ja must try Hà Nội toiduks. Obama presidendivisiidil Vietnami viis staargurmaan Anthony Bourdain ta mekkima just seda sama suppi (nende söögilaud on sealsamas restoranis nüüd klaaskastis huviväärsusena eksponeeritud).
Phở bò on magus-hapu-vürtsikas (mitte terav) veiseliha riisinuudlisupp. Kuigi kirjeldus on bún chả’ga sarnane, siis maitse täiesti erinev. Vahe tuleneb puljongi valmistamisviisist ja maitseainetest. Phở bò on ilmselt kõige populaarsem Vietnami roog ning seda peavad nad ise oma rahvusroaks. Tänapäevasel kujul leiutati see samuti 20nda sajandi alguses (1900-1907). Riiki okupeerivad prantslased tekitasid suure nõudluse veiseliha järgi, kuid konte nad süüa ei tahtnud ning need jäid pärismaalastele, kes sellest suppi hakkasid keetma (eeskuju võeti ka hiina immigrantide lugudest nende koduköögist). 20ndatel toimus plahvatus ning phở bò’st sai kõige populaarsem roog, mida tüüpiliselt koidikul serveeriti. Vietnami sõja põgenikud võtsid retsepti endaga kaasa ning tegid supi globaalselt tuntuks.

Idaeurooplastele on põnevaks kogemuseks lẩu ehk võimalus gaasigrillil (või elektripliidil) ise valitud ande praadida (või puljongis keeta). Seda pakutakse nii tänavatel, bufeedes kui ka restoranides.

Prantslased tutvustasid vietnamlastele 19. sajandi alguses baguette tüüpi saia, mille viimased täielikult kodustasid ning nüüd tuntakse seda maailmas banh mi nime all. Põhimõtteliselt on tegemist väikse baguette’iga, kuhu on sisse topitud pasteet, mingisugune lihatoode või praemuna, kurk, ürdid ja kastmed. Tänavatel on lugematul hulgal tädisid, igal oma retsept ja salajased koostisosad. Levinud pagaritoode on banh bao, mida tutvustasid vietnamlastele hiinlased ja mis tähendab täidetud (bao) pirukat (banh). Tavaliselt on aurutatud taigna sees hakklihasegu (seentega?) ja kaks (!) vutimuna.

Grillid huugavad igal tänaval ning tulel on vardasse aetud amsud (keeduviiner, sealiha, maisitõlvik, bataat) või terved loomad. Kaalujälgijatele leidub ka õlis frititud banaani- pirukaid ja juustulaadse tootega täidetud pannkooke. Kahjuks ei suutnud korrespondendid end piisavalt kokku võtta ja koeraliharestorani sisse astuda. Presenteerida tädid-onud seda igatahes oskasid.

Põhja-Vietnami toit ei ole terav, aga see on väga spetsiifilise maitsebuketiga. Seetõttu on läänlastele õnnistuseks Hanoi kosmopoliitne linn ja esindatud on välismaa köögid, enim korea, hiina ja jaapani restorane, euroopa peamiselt itaalia pitsa-pasta. Loomulikult ei puudu välismaised kiirtoidurestoranid ega ka toitu koju toovad kullerid. Leidub urkaid tranditsioonilistest supiköökidest peenete fusionrestoranideni, millest kolm tükki teenisid ka 2023 esimestena Vietnamis Michelini tärnid.

kultuur

Kollase vee joomine

Õllekultuuri tõid Vietnami prantsuse okupatsiooniväed (nagu ka kohvi), mistõttu nimetatakse seda kohalikus keeles ka meile suupäraselt – Bia (hääldatakse „Piia“). Tänapäeval on vietnamlased teadatuntud õllejoojad ning see ei jää märkamata ka turistidel, sest Hanoi vanalinnas on vähemalt iga teine hoone spetsialiseerunud õlle serveerimisele. Koguse poolest ollakse maailmas küll tagasihoidlikul 41. kohal (per capita), kuid Aasia riikide seas on Vietnam eesrindlikult kolmas (Kambodža ja Lõuna-Korea järel).

Kui kodupoe vitriinidel millegipärast õlut näha pole, siis küsimise peale urgitsetakse sügavkülmast lihakäntsakate ja muude külmutatud pampude vahelt purgid ikka välja. Kui oma moonavarudest otsas, siis tuuakse naabri käest. Ida-eurooplasele on ehk kummastav, et mõnikord serveeritakse õlle jääga, sest külmkambrid on koeraliha jms headparemat täis. Siinkirjutajad võivad omast kogemusest julgelt väita: jääga õlle on parem kui soe õlle.

Suurem osa turust on kohalike õlletootjate poolt hõivatud (Saigon 43% ja Hanoi 15%), kuid hoolimata kompartei pingutustest on röövkapitalistid ka siia riiki sisenenud ning lettidelt leiab nii Heinekeni (25%) kui Carlsbergi (8%) brände. Käsitööõlled on samuti populaarsust kogumas ning Hanois taproom’i pidav soome-urgri juurtega siberislaav Pasha paljastas, et Vietnam tegelikult ei sobi õlle tootmiseks – siin on liiga niiske humala kasvatamiseks. Peamiselt tuuakse humal sisse Austraaliast ning Tšehhist. Väga hea käsitööõlle on mitte-IPA-armastajatele seni jäänud kättesaamatuks.

Vietnami õllekulutuuris väärib eraldi ära märkimist Bia Hoi – värskelt pruulitud õlle, mida veetakse mööda linnu ja külasid iga päev vaatides laiali. Parajalt lahja (3-4.5%), suure mulli ja kerge iseloomuga sobib see kenasti kuumas kliimas tarbimiseks. Bia Hoi suured kollased sildid on tänava-, maantee- ja külapildis sagedased ning peamiselt veedavad sellistes kõrtsides aega keskealised ja vanemad kirvenäod. Noored eelistavad läänelikemaid (kokteili)baare ning ropult sita ja valju muusikaga ööklubisid.

Kuid ärge laske eelneval kiidulaulul end petta – kõik Vietnami õllemargid (neid on väga-väga palju) maitsevad sarnaselt. Kujutage ette, et maalastele tuttavate kusede, nt A Le Coq Premium ja Saku Originaal, vahel oleks veel 50 erinevat varjundit. Mingisugusegi ülevaate saamiseks lennutasime Ida-Euroopast kohale eksperdid, kellele andsime ülesandeks selgitada välja Hanoi jaekaubanduskettides müüdavaist õlledest parim.

Kakk Tamberg – limukas, kes on aastaid inimestele müünud paremaid ja halvemaid õllesid.

Tibu Tarvis – mees, kes on aastasadu nautinud paremaid ja halvemaid õllesid.

Pimetesti käigus joodi ära sadu pudeleid ja purke (kokku 11 brändi), millele anti viiepallisüsteemis hindeid lõhna ja maitse eest. Lõpliku pingerea koostamisel võeti arvesse ka tarbijale väga tähtis jaehind. Konteksti loomiseks kaasati testi kaks ülemaailmselt hästi tuntud brändi (Heineken ja Carlsberg), mis muudab antud testi tulemused universaalseks iga kultuuriruumi esindajale.

Nagu ma näen, siis maitse poolest jagavad esikohta kohalik Truc Bach ning Heineken Asia toodang Tiger Crystal ning viimaseks platseerus plastpudelis müüdav VietHa Beer. Koondarvestuses on parimad Bia Hà Nội, Saigon Lager (Vietnamis enim müüdud õlle) ning BaBaBa. Võitjate trumbiks on taskuskohane hind, mistõttu neid saab sama raha eest rohkem. Kehtib vanasõna: õlle on hea, aga õlled on parem. Kõige odavam ning kõige kehvama maitse- ja lõhnaga VietHa suutis end pea olematu hinna tõttu tagasi keskväljakule mängida. Viimased kaks kohta hõivasid ootuspäraselt Heineken ja Carlsberg.

Ekspertide poolt antud hinnangud on avalikud, kuid tasub meeles pidada, et antud test on lõplik ning tulemused ei kuulu vaidlustamisele.

Nii on, nii jääb, nii oli.

Aamen
tehnika

Honda Wave 110cc RSX

Kagu-Aasias liigutakse peamiselt kahel rattal ning Vietnam on siinkohal eriti eesrindlik – üheksal leibkonnal kümnest (86%) on kodus vähemalt üks mootorrattas (esimesel kohal on Tai 87%). Ida-Euroopas me nende sõiduvahendite kohta päriselt mootorrattas ei ütleks, sest neist omakorda 90% on alla 150cc mootoriga. Vietnami puhul on selle põhjuseks kompartei poliitika, sest suuremate mootoritega rataste (ja autode) arvele võtmine on keeruline ning impordimaksud meeletud. Pigem sobiks kohalike sõiduvahendite iseloomustamiseks sõna roller või võrr.

Kuid nimi ei riku ratast. Keskmine liikluskiirus on linnas 30-40 (kui pole ummikuid) ning maanteel 50-60 km/h, milleks võrrid on enam kui valmis. Kohalike jaoks on kõige olulisim omadus nende universaalsus ja vastupidavus. Linnadevaheline transport on väiksemate ja suuremate veoautode ning busside pärusmaa, kuid lähipiirkonnas veetakse inimesed ja kaup kohale kahel rattal. Krabiäppis (kohalik Bolt) saab endale tellida märksa soodsama hinnaga kaherattalise takso ning pakid, puuviljad, loomad jms kaup veetakse linnas laiali võrridega.

Kõigi tänapäevaste võrride ema on Honda Cub, mis on praeguseks enim müüdud moorsõiduk maailmas. Tootmisega alustati 1958 ning tänaseks on müüdud üle 100 miljoni ratta (number kasvab pidevalt, sest nõudlust jagub). Tehnilise poole pealt on suurendatud vaid mootori kubatuuri ja lisatud elektriline starter, muu on jäänud põhimõtteliselt samaks – ühe silindriga neljataktiline mootor ning neljakäiguline poolautomaatkast (st sidur on automaatne).

kui te mind ei usu, siis siin on James May (Vietnam 2008)

Eesmärgiks on algusest peale olnud vastupidavus ja lihtsus ning 60 aastaga on see lihvitud väga kõrgele tasemele. Kuna kõik rattad on põhimõtteliselt samalt platvormilt ehitatud, siis on erinevate mudelite jupid omavahel sobivad ning ka kõige väiksema küla mehaanikud oskavad neid parandada.

Meie võrr on Honda Cub edasiarendus ning kannab Vietnamis nime Wave, mille vahetasime 350 € vastu. Meie kätte jõudes oli ratas läbinud 75 000 km, kuid kuna prantsuse turist Fanny (kellelt ratta saime) ostis selle rendifirmalt ja väljalaskeaasta on 2013, siis ilmselt on odomeetril ees teine või kolmas ring. 110cc mootor arendab 7.6 hobujõudu, mis inimkeeli tähendab, et kui kaks pax + kotid peal, suurim liikumiskiirus on taganttuulega ca 80 km/h. Artikli kirjutamise ajaks oleme me võrriga läbinud ca 3 250 km ning ühtegi tehnilist viperust pole veel kohanud.

veel vaatamist