Kas on üldse elu enne Hà Nội

Hà Nội (jõgede sees) on (Põhja-)Vietnami pealinn ning elanike arvult suuruselt teine linn. Tänapäevase linna alguseks peetakse kolmandat sajandit eKr, kuid piirkonnas on asustus olnud juba ca 20 000 aastat. Hà Nội varasemad nimed olid peamiselt seotud draakonitega, nagu suursugusele linnale kohane. Meie jaoks algab Hà Nội ajalugu valgete inimestega, sest eelajaloolisi dünastiaid on liiga palju, need on naljakate nimedega ning üldiselt mitte eriti huvitavad. Kui piirkondade valitsejad omavahel parajasti linna pärast ei kakelnud, siis kaklesid nad Hiinlastega või olid nende poolt vallutatud.

Prantslased okupeerisid Hà Nội 1873 ning nimetasid selle Prantsuse Indo-Hiina pealinnaks. Jaapanlased elasid siin viis segast aastat (1940-1945), pärast mida kuulutasid kommunistid, eesotsas Hồ Chí Minhiga välja iseseisvuse. Natukene nagistati veel prantslastega ning 1954. aastal sai Vietnami Sotsialistliku Vabariigi pealinnaks Hà Nội (ühendatud riigi pealinn alates 1976).

Populatsioon	8.5 miljonit (veidi rohkem kui Pärnus)
Pindala	319.56 km² (pea kolm korda väiksem kui Pärnu)
Kliima	monsoon-influenced humid subtropical climate (kordades parem kui Pärnus)
Paris of the east	õnneks mitte
Populaarseim amet	ehitaja öises vahetuses, kuller, turvamees

Suur osa Hà Nộist on kaootiline ja põnev, sest hoolimata ameeriklaste jõupingutustest ei suudetud kogu linna maatasa pommitada. Vana- ja kesklinn on tore tänavate rägastik ning kontrastiks äärelinnades vahvad mikrorajoone meenutavad rikaste linnaosad. Külma sõja ajal oli Vietnam pahade poolel ning soojad suhted Nõukogude Liiduga tõid endaga kaasa NL linnaplaneerijate ekspeditsiooni Hà Nộisse (1981-1984), mille käigus nad koostasid linna n-ö arendamise kava, mis kukkus (õnneks) täielikult läbi. Planeerijatel ei jäänud muud üle kui tõdeda, et Hà Nội olemasolevat tänavavõrku pole võimalik nõukogude „ideaalide“ kohaseks kujundada.

20. sajandi alguses oli Hà Nộis 36-st tänavat, kindlus ning mõned prantsuse koloniaalhooned. Iga tänav oli spetsialiseerunud kindla ameti esindajate järgi: siidi tänaval elasid ja kauplesid siidiärimehed, bambuse tänaval bambuseärimehed jne. Tänavanimed on sellisena säilinud, kuid bambuseärimeeste haare linnas on laienenud.

Mõned märkimisväärsemad vaatamisväärsused

Hồ Chí Minhi mausoleum ja muuseum – meile teadaolevalt üks neljast mummifitseeritud kommunistist maailmas; tasub kindlasti minna
Vietnami etnograafiamuuseum, mis on ametlikult pühendatud riigi 54 rahvusvähemuse eripärade eksponeerimisele, kuid mille tekstidest kumab läbi üsna tugev natsionalistlik propaganda; tasub kindlasti minna
Hà Nội vanalinn miljardite äride ning turgudega; tasub kindlasti minna
Kirjaduse Tempel (tegelikult tempel Konfutsiusele) on Vietnami vanim rahvuslik ülikool (1076-1779) ning kuulub UNESCO Maailma Mälu programmi; tasub minna
Hà Nội tsitadell (1010) oli imperialistliku Vietnami poliitiline keskpunkt, UNESCO maailmapärand; miks mitte
Lenini park ja tema kuju; suht ok
Püha Joosepi katedraal: lamp
Hà Nội ooperimaja; mõttetu
Loodusmuuseum: päris halb

Liiklus

Pahaaimamatule maalasele on ilmselt kõige suuremaks üllatuseks välja kujunenud liikluskorraldus. Just välja kujunenud, sest puuduvad märgid teadlikult kehtestatud ja ühiselt mõistetavatest objektiivsetest reeglitest: ühesuunalised tänavad, foorituled, sõidurajad, ülekäigurajad jne on liikluses osalejatele pelgalt soovitused. Vastassuunas ja -sõidurajal liikumine on tavaline, ristmikule sisenetakse täiskiirusel kordagi paremale-vasakule vaatamata (küll aga lastakse ägedalt signaali). Jalakäijad kõnnivad lihtsalt suvaliselt liiklusesse. See etendus mängitakse ette igapäevaselt väga tihedas liikluses ning seda saadab lakkamatu pasunakoor.

A general sense of barely organized chaos that sometimes veers more toward disorder
Cambridge Dictionary

Mõne aja möödudes hakkavad aga silma teatud seaduspärad:

suuremal on alati eesõigus, st autod võivad keerata mootorratastele vabalt punase tule alt ette ning bussid ja veoautod võivad omakorda autodele keerata ette;
kuigi Vietnamis on parempoolne liiklus, siis ca 10% mootorsõidukitest liiguvad vasakul pool teed;
ülekäigurajad on värvi raiskamine, kuid üle tee saab edukalt kui enesealalhoiuinstinktid maha suruda ning suvalisel kohal tuimalt mootorrataste voogu sisse astuda (arvestada tuleb, et seisma ei tohi jääda), et lasta sõidukite jõel endast mööda voolata.

Õnneks kasutab suurem osa leibkondadest siiani kaherattalist liiklusvahendit, mis võimaldab Hà Nộis saada punktist A punkti B. Suurema autode osakaalu juures lakkaks liikumine ja kogu aeg olekski lihtsalt ummik. Kaherattalised liiguvad mööda tänavaid nagu kalaparved ning kasutavad ristmike ületamiseks osavalt suuremaid sõidukeid kattena.

Pärast esimest ehmatust on idaeurooplasel siin päris tore sõita (kui välja jätta suurlinnade ummikud tipptundidel). Liikluseeskirju ei järgita piinlikku täpsusega vaid mõistlikkuse piirides.

Jalakäijatel on seevastu paremaid riike ringi liikumiseks, sest Vietnami kõnniteed pole mõeldud kõndimiseks. Hoopis mõistlikum ruumikasutus on toidupood, võrride parkla, “restorani” väliterrass, võrride pesula, “restorani” nõudepesuruum, võrride remontimine, kaubaladu, spordiväljak (nt sulgpall), loomade nülgimine, puuviljade kuivatamine, hanekorjuste pesemine, juuksur jne.

prügi

Prügikorraldus eksisteerib, kuigi esmapilgul võib idaeurooplasele tunduda vastupidi. Prügikotid tuleb viia tänavale kas esimesse ettejuhtuvasse kohta või kvartali nurka koondada. Õhtul (meie kvartalis näiteks 18:30 paiku) tulevad prügitädid-onud, kes annavad oma saabumisest märku vastu prügikäru kolkides. Käsitsi veetavad kärud on kasutusel, sest tänavad on liiga kitsad prügiautode jaoks. Nemad on ühtlasi ka prügisorteerijad – plastik, alumiinium ning kile sorteeritakse välja. Arusaadavalt on seesuguse prügikorralduse puhul tänavatel inimestele kaasliiklejateks prussakad, hiired ja rotid, sest toitu kantakse ju igapäevaselt ette.

Kõrvale

Mitteläänesuurlinnale kohaselt on Hà Nội mürafoon väga kõrge. Peamisteks allikateks on liiklus ja sealt tulenev pasunakoor, kuid oma väärika osa annavad ehitustööd. Vietnam on tärkav majandus ning igal tänavanurgal arendatakse hooneid ja taristut. Suur osa Hà Nội vanemate linnaosade tänavatest on vaevu autolaiused ning liiklus on tihe, mistõttu lastakse rasketehnikal töötada vaid öösel (müraga mitteharjunud idaeurooplaste une õnnistuseks). Lärmi taustal on suhtlemine raskendatud, mistõttu räägitakse omavahel poolkarjudes.

Vietnamlased ise on sellega väga harjunud ning ka üldiselt müralembelised inimesed. Populaarne vaba aja veetmise viis on kodus või tööl karaoket laulda ja tulemust väga valjusti teistele eksponeerida. Samuti meeldib neile ka sitta muusikat kõrgel volüümil kuulata ning osa ärimehi loodab valju muusikaga kliente meelitada. Müra eest siseruumidesse põgenemisel pole mõtet, sest seinte ja uste-akente ehitamisel pole heliisolatsioon olnud prioriteet. Magamistubade helidekaleidoskoopi rikastavad gekod, kes oma väikse keha kohta suudavad uskumatult valju häält teha. Oleme siiani leidnud vaid ühe peaaegu kindlalt vaikse paiga – templid.

Ninale

Hà Nội lõhnade maailm on nii rikas, et nüansside kirjeldamiseks jääb sõnadest vajaka. Aroomikokteile annavad tugeva baasi heitgaasid, millele lisandub konkreetse asukoha eripära (vt loetelu kõnniteede kasutamise kohta paar lõiku eespool). Turgude külastamine on üks stimuleerivamaid elamusi, sest kõiksugu elus ja surnud mereannid, konnad, kanad, pardid, haned, küülikud eritavad veidi erinevat lehka.

Turge on võimalik vältida, kuid haise mitte, sest grillid suitsevad ning supipajad on tulel igal nurgal. Kõige hirmsam on ootamatult köökidest süütu mööduja nina ründav persekeeduveehais (rupskid, millest keedutud puljong on põhiosa kõrgelt hinnatud Vietnami suppides). Lisaks äravedamist ootavale prügile, mis kuumas kliimas rõlgelt lehkab, osa jäätmetest ka põletatakse. Sellele kõigele vahelduseks õhkub templitest ja altaritelt viirukiaroomi ning lõhnapilvi lendub lillede ja puude õitelt.

Keelele

Vietnami köök on peamiselt tuntud tänavatoidu poolest – see on väga maitsev ja omapärane. Süüakse miniatuursete toolide-pinkide pealt ning enamasti suppi. A la carte restoranid on väga hiljutine nähtus.

Hà Nội tänavatel on kümneid tuhandeid ühe-supi-sööklaid. Korrespondentidel avanes võimalus ühe tädi toimetamistega mittevabatahtlikult kursis olla, kuna tema “restoran” asus meie korteri akna all. Tihtipeale kuulsime tädi toimetamisi juba enne päiksetõusu, kui ta puljongikeetmisega alustas. Iga hommik paigutati tänavale väiksed plastikust toolid ja lauad ning serveeriti Bún chả’d. Suppe süüakse hommiku- ja lõunasöögiks, mistõttu ca 14ks oli tädi supiköök juba kokku pakitud. Vietnami toit pole üldiselt terav (kuid on vürtsikas) ning teravama elamuse võimaldamiseks on laudadel alati olemas tšillihelbed, marineeritud küüslauk jms.

Bún chả on magus-hapu-vürtsikas (mitte terav) mahlaste grillitud sealiha kotlettidega riisinuudlisupp, mis leiutati Hà Nộis kusagil 20nda sajandi alguses (täpselt ei tea keegi) ja sai väga populaarseks 40ndatel. Tänapäeval peetakse seda tüüpiliseks ja must try Hà Nội toiduks. Obama presidendivisiidil Vietnami viis staargurmaan Anthony Bourdain ta mekkima just seda sama suppi (nende söögilaud on sealsamas restoranis nüüd klaaskastis huviväärsusena eksponeeritud).
Phở bò on magus-hapu-vürtsikas (mitte terav) veiseliha riisinuudlisupp. Kuigi kirjeldus on bún chả’ga sarnane, siis maitse täiesti erinev. Vahe tuleneb puljongi valmistamisviisist ja maitseainetest. Phở bò on ilmselt kõige populaarsem Vietnami roog ning seda peavad nad ise oma rahvusroaks. Tänapäevasel kujul leiutati see samuti 20nda sajandi alguses (1900-1907). Riiki okupeerivad prantslased tekitasid suure nõudluse veiseliha järgi, kuid konte nad süüa ei tahtnud ning need jäid pärismaalastele, kes sellest suppi hakkasid keetma (eeskuju võeti ka hiina immigrantide lugudest nende koduköögist). 20ndatel toimus plahvatus ning phở bò’st sai kõige populaarsem roog, mida tüüpiliselt koidikul serveeriti. Vietnami sõja põgenikud võtsid retsepti endaga kaasa ning tegid supi globaalselt tuntuks.

Idaeurooplastele on põnevaks kogemuseks lẩu ehk võimalus gaasigrillil (või elektripliidil) ise valitud ande praadida (või puljongis keeta). Seda pakutakse nii tänavatel, bufeedes kui ka restoranides.

Prantslased tutvustasid vietnamlastele 19. sajandi alguses baguette tüüpi saia, mille viimased täielikult kodustasid ning nüüd tuntakse seda maailmas banh mi nime all. Põhimõtteliselt on tegemist väikse baguette’iga, kuhu on sisse topitud pasteet, mingisugune lihatoode või praemuna, kurk, ürdid ja kastmed. Tänavatel on lugematul hulgal tädisid, igal oma retsept ja salajased koostisosad. Levinud pagaritoode on banh bao, mida tutvustasid vietnamlastele hiinlased ja mis tähendab täidetud (bao) pirukat (banh). Tavaliselt on aurutatud taigna sees hakklihasegu (seentega?) ja kaks (!) vutimuna.

Grillid huugavad igal tänaval ning tulel on vardasse aetud amsud (keeduviiner, sealiha, maisitõlvik, bataat) või terved loomad. Kaalujälgijatele leidub ka õlis frititud banaani- pirukaid ja juustulaadse tootega täidetud pannkooke. Kahjuks ei suutnud korrespondendid end piisavalt kokku võtta ja koeraliharestorani sisse astuda. Presenteerida tädid-onud seda igatahes oskasid.

Põhja-Vietnami toit ei ole terav, aga see on väga spetsiifilise maitsebuketiga. Seetõttu on läänlastele õnnistuseks Hanoi kosmopoliitne linn ja esindatud on välismaa köögid, enim korea, hiina ja jaapani restorane, euroopa peamiselt itaalia pitsa-pasta. Loomulikult ei puudu välismaised kiirtoidurestoranid ega ka toitu koju toovad kullerid. Leidub urkaid tranditsioonilistest supiköökidest peenete fusionrestoranideni, millest kolm tükki teenisid ka 2023 esimestena Vietnamis Michelini tärnid.