Vietnami külastavate turistide (isegi rääbakate seljakotirändajate ja vastikute Lääne-Euroopa tuusikutega pensionäride) seas valitseb harvaesinev üksmeel: riigi kauneim rannik on UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Ha Longi laht ning parim viis selle kaardistamiseks on seda paadiga avastada. Meie ekspeditsioon algas Hanoist, põikas läbi Cat Ba saarelt lõpp-punktiga linnas Da Nang. Eelmise reisikirja sündmustest oli möödunud kolm nädalat, mistõttu pole ka ime, et ekspeditsiooniliikmete arv kahekordistus. Ida-Euroopast kohale lennutatud õlleeksperdid olid degustatsiooni järjel kohalikust valikust nii kummastatud, et otsustasid tagasi mitte pöörduda ning jätkasid välitöid.
Põgenemine Hanoist
Esimese päevakorrapunktina tuli saada kusejoodikutele rattad alla ning kõigest paaritunnise jauramise järel asusid kolm Hondat uhkelt Hanoist idapoole teele. Lõunapausiks keerasime suurelt teelt maha ning palusime söögitädilt kehakeeles ja menüüs olevale pildile viidates kolm pirukat. Märkimisväärse aja möödudes tuli tädi lauda kahe riisitaignalaadse paneeritud ja frititud terve (!) kanaga. Siit märkus menüükoostajatele: mõõtkava. Õnneks keeldus tädi kolmanda tegemisest.
Teise kana jätsime kohalikele ning jätkasime oma teekonda, mis kahjuks viis meid läbi Põhja-Vietnami suurimast sadamalinnast Haiphong, kus maantee oli tihedalt risustatud raskeveokitega. Päikseloojangut nautisime juba Cat Ba praamil.
Kõigi Naiste saar
Cat Ba asub Ha Long lahe külje all ning on suuruselt riigi teine saar. Kohalikud teavad rääkida, et nime sai saar kolme endise naise järgi, kelle laibad ulpisid saare erinevatesse randadesse ning leiukohtadesse ehitasid kalurid pühamud. Meie jaoks oli saar imeline sõidukogemus: värske ja aukudeta asfalt, laugete kurvidega mägi-rannikutee ning madal liiklustihedus.
Saarel oli üks suurem linn ning palju arendamata pinda, st loodust, kuid lugematu arv suurte puhkekomplekside arendusi annab aimu, et viie aasta pärast on kogu saar persevähk. Saare köök on arusaadavalt keskendunud mereandidele ning tüüpilised n-ö kalurirestoranid on ehitatud ujuvad, nii et põrandas on võrguga auk (sump), kust klient saab endale sobivad isendid välja valida ning lasta maha lüüa.
Ekspeditsioon külastas neist ühte, kuid pidime tõdema, et hõrgud mereannid olid perse keeratud (üleküpsetatud). Vähemalt oli hästi kallis.
Ha Long, baby
Täpsuse huvides peab mainima, et Kõigi Naiste saar on tegelikult Ha Lan lahe ääres. Ha Long lahe avastamiseks pidime rentima mehe, kes meid oma laevaga õigete saarte vahele viis. Ilm oli hea ning päeva lõpupoole hakkasime ka aru saama palgatud giidi inglise keelest, mis oli väga tugevate Vietnami mõjutustega. Kohtadesse, kuhu palgatud mees ei julgenud laeva tüürida, liikusime vapralt omal jõul kajakkidel.
Ekspeditsiooni järgmine seatud ülesanne oli luua diplomaatilised suhted pärielanikega, kes elavad Ha Long laht on tuntud 2 000 väikse, kuid väga järskude karstivormidega lubjakivist saarte poolest. ujuvmajades ning polnud varem välismaalastega kohtunud. Nende ujuvkodud ei jää värvikirevuse, lemmikloomade ja bonsaipuude arvu poolest kuivamaamajadele alla. Päriselanikud kasvatavad sumpades eksootilisi kalu, mida elusalt müües teenitakse korralik sissetulek. Teenitakse nii hästi, et ollakse valmis argikaupa kõrgema hinnaga soetama ujuvlavkalt ning lapsi koolitama ujuvkoolis.
Pärast päriselanikega tutvust tegemist oli paslik nende esivanemaid külastada Ahvide Saarel, kuhu meie kapten jällegi randuda ei julgenud, mistõttu viimase ots tuli läbida ujudes. Ekspeditsiooniliikmed ei saanud kuidagi olla kindlad, et tegemist pole agressiivse-imperialistliku ühiskonnaga, mistõttu saatsime riskide hajutamiseks ühe liikme diplomaatilise esindajana ahvide pidulikule vastuvõtule. Esindaja maabumisel ilmus mahajäetud kuurordist vastuvõtukomitee ning diplomaadile kaasapakitud altkäemaks (krõbuskid) läksid asja ette, sest diplomaadile hambaid sisse ei löödud.
Andamiga oli komitee rahul ning lubasid esindajal rahus saart avastada, mis osutus omaette katsumuseks, sest mingisugust korralikku taristut polnud ahvid suutnud rajada. Vaade saare tipust oli kena ning diplomaat oli rahul, et Ahvide Saarel on võimalik selline seiklus ette võtta, mille eest läänes pandaks korraldaja ja piirkonna eest vastutav avaliku võimu esindaja kohtuotsuseta pikemaks ajaks vangi. Isegi kui lubataks diplomaate sellisele rajale, siis alavääristataks neid ehitatud käsipuuga rada, selga sunnitud pääste- ja helkurvest ning ühe pea otsa topitud kaks kiivrit.
Ekspeditsiooniliikmed lugesid väljasõidu kokkuvõttes kordaläinuks. Terra incognita sai edukalt kaardistatud ning päriselanike ning nende vanematega diplomaatilised suhted loodud.
diplomaat naasmas edukalt missioonilt
Ninh Binh
Mandrile naasnuna võttis ekspeditsioon suuna lõunasse, et tutvuda Ninh Binh linna kõrval oleva järgmise avastamata UNESCO maailmapärandiga, mille kohta võib tinglikult öelda, et tegemist on Ha Long lahe saarte kuivamaa versiooniga. Ida-Vietnami mere asemel on lihtsalt riisipõllud ning igast küljest vaatavad vastu juba eelmisest ja käsilolevast ekspeditsioonist tuttavad karstivormid. Ekspeditsiooniliikmed vallutasid kõik tipud ja teele jäänud obstaaklid ning jõudsid ka kohalikele noortele selgeks teha Euroopa pealinnad. Vahvalt olid kohalikud kaevanud vägevad tunnelid ning loonud mägede vahele vaikuse oaasi ning müüsid sinna pileteid. Arusaamatuks jäi vaid miks ja kellele.
Hóa Tiến, Đồng Hới
Ninh Binhist jätkasime liikumist lõunasse mööda Ho Chi Minh rada ning päeva lõpuks leidsime end läbimärjana väiksest külast, mille ainukene külalistemaja oli väga räpane ja räämas, kuid see eest hinnatase oli meeldivalt kõrge. Küla maine päästis kohalik „restoran“ (kuur), mille pererahvas pakkus maitsvat pho-bo’d ning grillitud seakõhtu.
Järgmisel päeval jätkus ekspeditsiooni halb õnn. Hommikul jaguneti riskide hajutamiseks kaheks: üks ekipaaž liikus otsima piiblis reklaamitud paradiisi, teine ekipaaž liikus igaks juhuks edasi luuresalgana, et veenduda teede ohutuses. Esimesed ei avastanud paradiisi, vaid päris kena ja metsikult suure koopa. Teine ekipaaž (koodnimega kusejoodikud) aga sai samal ajal kaela vihmasaju ning suhkrust liikmed hakkasid sulama ja lõid kell 12:00 spaahotellis laagri üles.
Da Nang
Edasi liikus esimene ekipaaž otse Da Nang linna. Teine ekipaaž otsustas tutvuda veel Hue linna (esimene naaseb sinna lähitulevikus) kõrtsudega ning ekspedistioon sai paari päeva hiljem lõpp-punktis uuesti kokku. Koos võeti veel ette eelvisiit Hoi An vanalinna, kuhu on järgmine visiit planeeritud aastavahetuseks ning pikemalt tuleb ettekandmisele mõnes järgmises numbris. Ekspeditsioon loeti edukalt lõppenuks – avastati uus saar ning loodi diplomaatilised suhted mitmete pärismaalastega. Eksperdid lahkusid rahus Ida-Euroopasse.
Leave a Reply