suured uudised

Jaanuar 2024

  • Punased pühad

    Värske SUURED Uudised jaanuari numbri sektsioonis SUUR lugu on vaatluse all Giêsu Kitô (Jeesus Kristus) ja teda ümbritsev homoeurootiline loor kommunistlikus Vietnamis. Tõe välja selgitamiseks lennutas ekspeditsioon Eestist kohale ebanormaalsete ühiskonnanähtuste tuvastamise asjatundja Urmas Reinsalu. Loe, milliste põhjapanevate järeldusteni ekspertkomisjon jõudis.

    Olenemata täiesti erinevast kolmainsuse tõlgendusest (vt Trikaya) ning kalendrist, on vietnamlased siiski usinad jõulude ja Gregoriuse kalendri järgse aastavahetuse tähistajad. 16. sajandil eksportisid eurooplased Kagu-Aasiasse idee, et tegelikult on päris okei oktoobri algusest kaubamajas ja kohvikus paari-kolme jõululugu kedrata. Mingil põhjusel jäi veidi alla 10% vietnamlasi seda juttu uskuma ning nimetavad end tänapäevalgi kristlasteks, kuid suuremates linnades oli kulda ja karda pigem igal teisel asutusel/kodul kui kümnendal, mistõttu ekspeditsiooni-liikmed seda usujuttu väga uskuda ei tahtnud.

    Tõe välja selgitamiseks moodustati ekspertkomisjon, millega liitusid dr Elmar ja dr Manniste, kes soovitasid viia läbi juhtumiuuring, et teha piiratud isikliku kogemuse põhjalt üldistavaid järeldusi terve riigi ja rahvuse kohta.

    SÜND

    Jõulude ja aastavahetuse tähistamiseks kohtusime ekspertidega Nha Trangis, kes saabusid (teistele komisjoniliikmetele teadmata põhjustel) linna marsruudil Hanoi -> Fu Cock -> Saigon -> Nha Trang. Tegemist on kuurortlinnaga, kuid meid tervitas hoovihm ja tuul (sooja oli ikka üle 25 kraadi). Idaeurooplastele hakkas esimese asjana silma väga kõrge venekeelsete tekstide kontsentratsioon. Esteetilist rõvedust tasakaalustas kodusema köögi ilmumine: pannkookide ja kapsapirukate kõrval leidus isegi sülti ja musta leiba!

    Kristlik doktriin

    Fookusgrupi intervjuudest ilmnes, et kuigi pärast kommunistide võitu 1975 ei represseeritud ristiusu praktiseerimist, siis avalikult jõule ei tähistatud ning see traditsioon tärkas ellu 80-ndate liberaalsema majanduspoliitikaga. Lääne ja kapitalismi mõjul taastus jõulude ja uusaasta tähistamine kiiresti ning tänaseks on need suurimad pühad kuukalendri uusaasta ja Buddha sünnipäeva kõrval.

    Päris kuuskede puudumine ei ole probleem
    Jõulukaunistuse putka novembris Hanois

    Linnapildis on pühadekuulutajad eelkõige turistidele ja kohalikule kõrgema sissetulekuga klassile suunatud poodide ja restoranide muusikavalik, tarbimisele suunatud loosungid ning kaunistused. Novembrist olime juba kohanud kõigi mõeldavate jõulukaunistustega müügiputkasid. Vietnami jõulutraditsioonid on mõjutatud prantsuse kultuuriruumist ning Põhja-Vietnamis (Việt) oli ohtralt jõulusõimesid tallides heitne jm kaasnevaga. Lõuna-Vietnamis (Nam) on millegipärast levinud arusaam, et Giêsu Kitô sündis koopas, mistõttu kaetakse kanga või paberiga metallkarkass, mille alla paigutatakse sõim.

    Kaunistusi leiab enamasti kiriku hoovidest, kuid entusiastlikumad kristlased võivad Giêsu Kitô sünnikoopaks muuta nt terve oma majaesise või ka pikema tänavalõigu. Tüüpilised Vietnami kodused jõuluroad on on kanasupp ja kalkun. Oikumeenilistele talitustele meid ei lastud, mistõttu Eesti Kiriku tellitud artikkel sai valdkonnale kohaselt lambist välja mõeldud (vt Eesti Kirik nr 12/2023).

    Juhtumiuuringu peakontori seadsime üles tornmajja, mille esimesel korrusel oli ohtralt ärisid, millest mõned ka venelaste (või muude slaavlaste) poolt asutatud. Esimest korda elus tundsid ekspertkomisjoni liikmed venelaste rikastavast kultuuriekspordist (vt ka Русский мир) mingit kasu: saime jõululauale kartulisalatit teha, sest kõige defitsiitsem kaup – сметана – oli kohaliku магазин sortimendis. Samuti leidus korralikke hapukurke ning konservherneid, sülti, musta leiba ja loomulikult präänikuid. Jõululauale mahtusid veel fundamentaalse tähtsusega mandariinid, pekine sealiha ning korralik (loe välismaine) vein.

    Enamlased

    Defitsiidiks osutusid üllatuslikult hoopis mitteanaalrepositoorised küünlad. Sadadest minimartidest (väike kauplus) üksikutes oli üldse küünlaid, kuid needki neoonvärvides sünnipäevaküünlad. Lõpuks leidsime punaseid templiküünlaid, millest meisterdasime kodu meenutava lauakaunistuse.

    Vietnamlased üldiselt jõule kingituste jagamisega ei seosta (seda tehakse kuukalendri aastavahetusel), mistõttu järgisime seda tava meiegi – lobisesime ja lollitasime ns. lol

    Peied

    Ekspertkomisjoni koosseis liikus rongiga mööda rannikut põhjapoole. Tegime peatuse toredas, kuid mittemärkimisväärses Quy Nhơni linnas. Ilm oli stabiilne – sadas vähemalt korra päevas, kuid oli soe.

    Quy Nhoni rand

    Vana aasta vastuvõtmiseks astusime rongi pealt maha Đà Nẵngi linnas, kust tuli leida variant 30 km kaugusele Hội Ani linna saamiseks. Mart (loe krabijuht, vt Grab) tõi Honda lennujaama parklast ära (mis jäi meid ootama, kui Taisse sõitsime) ja sõitis sellega kohale. Ülejäänud eksperdid põgenesid rongijaamas rünnakuvalmis taksojuhtide eest, kes väitsid, et bussi Hội Ani ei liigu. Ja pidid varsti tõdema, et ei tasu uskuda kõike, mida Internet kirjutab (ja et alati ei üritata skämmida): bussi tõesti ei sõida, liini ei pandud pärast koroonapandeemiat uuesti käima. Seega lasid nad end kohale sõidutada taksoga. Hội An sai valitud peite pidamiseks, sest seal on säilinud kaunis vanalinn (ainus, mida ameeriklased maatasa ei pommitanud), piisav turistidele suunatud taristu ning jäi meile lihtsalt tee peale (linnast kirjutame pikemalt järgmises numbris).

    Peakontoriks pakkus AirBnB meile mõistliku hinnaga villa, mis oli iseenesest ilus žest, kuid osutus hanitamiseks. Vihmaperiood polnud Kesk-Vietnamis veel päris läbi saanud ning kohalikud betoonist hooned imavad väga hästi endasse kogu võimaliku niiskuse ning luksusliku villa asemel ootasid meid rõsked ruumid ja hallitus. Lisaks oli villasse installeeritud rasva ja tolmukihi all olev köök ning haisvad-auklikud voodid ja rätikud. Kuigi kokku oli lepitud, et saame terve villa enda kasutusse, oli AirBnB allüürnikeks võtnud kööki prussakad ja elutuppa hiired. Tekkinud lahkheli ei suutnud lappida mõnus hoov, avar elutuba ega pikad rõdud.

    Olime juba teadlikud, et Kagu-Aasia hügieenistandardid on Ida-Euroopa omadest madalamad, kuid siinkohal tõmbasid eksperdid piiri ning kolisid järgmine päev lähedalasuvasse (maisiteemalisse) külalistemajja. Kaotasime head ühisruumid peielaua pidamiseks, kuid võitsime elus. Lohutuseks oli külalistemajas töötav rõõmus tädi, kes alati rõõmsalt lehvitas, ka siis kui vihmavarjuga külalistemaja kõrval peenramaal rohis, ning naeris nakatavalt, kui mööda porist teed tulnud saksa turistide sääri nende karjatuste saatel puhtaks loputas.

    Villa fopaa tingis vajaduse peielaud korraldada restoranis. Aasta viimasel päeval saime külalistemajast välja hilja, kuna toimetus on laiskvorste täis ning jätsid eelmise numbri väljaandmise viimasele minutile ning sel hetkel arvasid veel ekslikult, et viitsivad päriselt iga kuu numbritäie soga välja anda. Esialgselt valitud restoran jõeäärsel promenaadil oli täis ning sattusime juhuslikult mööda väikeste vahekäikude labürinti söögikohta, kus meid heasüdamlikult enne sulgemist viimaste külalistena vastu võeti. Menüüs olid Hội Ani spetsialiteedid, näiteks white rose dumplings – riisipaberist pelmeenid, täidiseks segu krevettidest, seentest, idudest ja rohelisest sibulast.

    Digestiivide otsingul jõuti peenkokteilibaari, kus samuti polnud ruumi, kuid asjalikud töötajad tekitasid komisjonile pop-up laua. Baar asus templi kõrval, mille esine järv oli kenasti valgustatud. Südaöö pressis peale ning komisjon oli seedinud end seisundisse, kus otsustati edasi liikuda rastabaari. Kohale jõuti veidi enne südaööd ning jällegi saadi jalg ukse vahele vahetult enne sulgemist. Teised külastajad olid aastavahetust vastu võtma läinud linnatsentri kärasse, mille eest komisjon just oli põgenenud. Õues lasti veidi saluuti, aga ei midagi märkimisväärset. Mängiti piljardit, joodi joovastavaid jooke. Teised külastajad naasesid linnast, kuid komisjoni liikmete ajud olid parajad karaokesse liikumiseks.

    Karaoke on Kagu-Aasias väga populaarne. Nagu metsikult populaarne. Kui pole oma kõrvaga kannatanud, siis on raske ette kujutada kui populaarne. Karaokebaarid on sädelevad ja tuledes, võlts-luksusest nõretavad. Hinnaläbirääkimiste-järgselt juhatati meid heliisoleeritud üleni bling-bling ruumi. Laulude valik on piiramatu, vastav rakendus suutis peaaegu kõigest leida või teha karaokeversiooni. Raskusi valmistas väga tugev auto-tune, mida ei saanud välja lülitada ning muud efektid, mis tegid oma hääle äratundmise ja rütmispüsimise keeruliseks. Komisjoniliikmetele tundus, et eraldi toas oma seltskonnaga röökida on isegi mõnusam kui kell 5 teisipäeva hommikul Coco-Locos.

    Ekspertkomisjoni eksperthinnang

    Vietnamlased, kes päriselt jõule tähistavad, teevad seda suurejooneliselt ning kui vaja, siis teevad tervest linnast jõulusõime. Kirikusaalid on jõulumissade ajal täis ning kohalikud teoloogid oskavad öelda, et kristluse populaarsus on trending now, kuid see on pigem teiste suuremal määral imporditavate väärtuste kaasnähtus.

    Üldiselt moodustavad päriselt usklikud väga väikese osa kirikuskäijatest ning jõulukaunistuste väljapanijatest. Restoranid-baarid kasutavad nii jõiule kui Gregoriuse aastavahetust, et turiste enda äridesse meelitada neile lapsepõlvest sissekodeeritud märkide abil. Seega olgu ristirahvas hoiatatud, jõulud Vietnamis on põhimõtteliselt samasugused nagu Eestis. Whami “Last Christmas” saadab teid ka siin.

  • Üle müüri läände

    Kommunistidele meeldib bürokraatia ning levinud method operandi paberite määrimiseks ja inimeste asjatuks väntsutamiseks on turismiviisa. Vietnami kompartei on ajalooliselt siinkohal olnud eesrindlik ning väljastanud turistidele vaid 30-päevaseid viisasid. Kuu möödudes on võimalik (isegi rangelt soovituslik) turistil uus elektrooniline viisa taotleda, kuid see saab kehtima hakata vaid siis, kui eelmine on lõpetatud, mistõttu peab turist vähemalt sekundiks riigist väljuma ning saama passi seda tõestava templi (exit stamp). Nii lõi kompartei vahva rahvaste pendelrände (tuntud kui visa hop), millest tublimad on osa võtnud juba vähemalt kümme aastat. Õnneks on ekspeditsiooni diplomaatiline võimekus märkimisväärne ning kompartei võttis vahetult enne meie saabumist vastu 90-päevase turismiviisa. Ekspeditsioon on tänulik, kuid ka 90 päeva on vaid 2 160 tundi, mistõttu võtsime meiegi osa sportlikust tegevusest ning SUURE kaalumise järel otsustamise lennata Da Nangist Bangkoki, kus teine (ümbermaailmareisil asuv) Eesti ekspeditsioon oli üles seadnud vastuvõtukomitee. Juristid palusid siinkohal mainida, et väljaande SUURED Uudised nimi pole absoluutselt seotud ümbermaailmareisijate sotsiaalmeediakanaliga SUUR Reis.

    Bangcock

    Paaritunnine lennureis möödus edukalt ja piloodile plaksutati. Ekspeditsioonid vahetasid pudelikujulisi austusavaldusi ning asusid saboteerima järgmise päeva heaolu, sest muidu oleks liiga lihtne uut suurt ja väga palavat linna avastama asuda.

    Esmalt seati sammud Kuningapalee kompleksi, kus kunn ja õukond elasid 1782-1925. Tai Kuningriik asus koheselt ühendekspeditsiooni solvama, väites, et ¾ liikmetest on kõlvatult rõivastatud. Relvastatud kaardivägi sundis liikmed soetama enda katmiseks suhteliselt kallid, kuid see-eest äärmiselt ebakvaliteetsed hilbud. Diplomaatilise fopaa vältimiseks neelasime alanduse alla ning see tasus end ära, sest kompleksis oli avastamist palju – 200 aasta vältel ehitatud hoonetest on tekkinud kirev arhitektuuristiilide kokteil kahesaja tuhandel ruutmeetril. Oli hommiku- ja õhtumaist, kuid kõige imetlusväärsemad olid budistlikud templid: päikese käes sillerdavad peegelmosaiigiga kaetud fassaadid, imepeened kuldsed detailid ja värvikirevad skulptuurid. Pärast kuningapalee kompleksi külastamist suundusime jõe äärde jahedat briisi otsima.

    Aga ega Bangkoki võlude ja üllatustega sic! polnudki ühendekspeditsioonil aega põhjalikumalt tutvuda, sest ette tuli võtta teekond Tai suuruselt kolmandale saarele Koh Chang (nimetatud elevandikujulise õlle järgi). Selleks kulus päev: tund bussis istudes väljumist oodates, 7 tundi bussisõitu (koos peatustega), tund sadamas passimist, tund praamil ja pool tundi auto kastis.

    Chang

    Saare kohta kirjutatud Vikipeedia artikli sissejuhatav lõik lõpeb lausega: “[people living there] … defraud foreign tourists and even threaten, extort and even physically harm foreign tourists, is an unsafe area.”. Sellele ekspeditsioon alla kirjutada ei saa. Pigem vastupidi – saarel elavad inimesed olid väga sõbralikud ning kutsuvad, sest kohalik majandus on orienteerunud täielikult turistide teenindamisele. Puudusid kohalikud inimesed tegemas kohalikke asju, mis tekitas ekspeditsioonile tuska, sest sisuliselt oli tegemist suure teemapargiga.

    Aga muidu oli kena. Ko Chang (เกาะช้าง) tähendab elevandi saart, kuid elevante seal looduses ei ela. Turistidele olid mõned tee äärde pildistamiseks aheldatud, kuid nemad (nagu 90% saare elanikkonnast) on immigrandid. Merelt vaadates pidavat saare siluett meenutama elevanti (vt ka Chang beer). Saare keskel on džungliga kaetud kõrge minimäeahelik, mis jaotab saare kaheks. Kitsas läänerannik mere ja kaljude vahel on turistide pärusmaa: valge liivaga rannad, ohtralt resorte, bungalod, basseinid, restoranid, rannabaarid, hipikülad, kanepikauplused ja suveniiripoed. Laugemal idarannikul on vaid paar külalistemaja, kummipuukasvandused ja kalurikülad. Ohtralt leidus mahajäetud resorte ja bungalosid, sest saarelt oli turimindusmull üle käinud. 2004 tsunami muutis suure osa Tai Kuningriigi läänerannikust mõneks ajaks elamiskõlbmatuks, mille tõttu nõudlus turismitaristu saarel järgi kasvas järsult. Buum oli suurem kui mardo m Eestis 2008. Mõni aeg hiljem oli pakkumist nõudlusest juba oluliselt rohkem ning veel hingitsevatele asutustele tegi koroona halastuslasu. Päris mitmed ärid ostsid kokku valged inimesed. Ööbisime Jóse bungalodes ning rollerid rentisime Igori käest.

    Kummikud

    90ndate alguses ostis nutikas tailasest kinnisvaramagnaat Oran Asawaritthikul dessantlaeva, mille eelmisteks omanikeks olid olnud USA ja Tai merevägi. Ta lasi laeva ümber ehitada seitsmekorruseliseks hotelliks, et teha sellest Mekongil ujuv hotell Phnom Phenis. Hotelliäris polnud aga Oran nii osav kui kinnisvaraäris, mistõttu plaan ebaõnnestus. Ta lasi dessant-hotell-laeva The Galaxy, koos abilaevadega, tuua oma vastsoetatud maatükile Koh Changil ning avas viietärnihotelli.

    Hotelliäris polnud aga Oran ikka veel nii osav kui kinnisvaraäris, mistõttu pandi dessant-hotell-laev 2016 kinni. Abilaevades jätkus turistide majutamine, kuid sellelegi andis viimase hoobi katk ning pärast seda on kuurort maha jäetud ning laev tuntud kui ghost ship of Koh Chang. Ekspeditsioonile see sobis, sest rand oli hea ja tühi. Lisaks olid ühed kohalikud jäänud veel vanast harjumusest külma õlut müüma.

    “The Galaxy is the centre piece – a 7 deck boat housing 70 rooms. In the pictures it looks gleaming and white and the description talks of five star luxury. In reality, from the outside it looks like the Titanic – after being raised from the depths. Our room was totally disgusting, neglected and straight out of a horror film.”

    Tripadvisor
    Jahe magevesi

    Minimäeahelik, mis saare kaheks jagab, on oskuslikult mitu suuremat koske vorminud, kuhu saab kuumuse eest põgeneda isegi kuival perioodil. Ekspeditsioon alustas nende uurimist kõige populaarsemast, milleni jõudmiseks pidi soetama mõistliku tasu eest rahvuspargi pääsme, et paarkümmend minutit mööda kivist rada matkata. Vesi oli mõnusalt jahe, floora kaunis ning looduslikku basseini olid palgatud pediküür-kalad. Khlong Phlu kosk asus saare läänerannikul, mistõttu oli seal ka arvestataval hulgal turiste ning isegi mõned kohalikud hullamas. Paarikümneminutiline matk mööda metsarada paraku tühistas kose värskendava mõju ning tagasi rolleri juurde jõudes oli jälle palav.

    Teine kosk võeti ette saare idarannikul ning sealne kaskaadkoskedesüsteem oli märksa suurejoonelisem ning broneeritud vaid ekspeditsiooni liikmetele. Kohalikud olid vahvasti ehitanud rannikul asuvasse külla viiva tsentraalse joogiveesüsteemi, mille läte oli kose kõrgeim kaskaadaste. Massiivsed taristuobjektid, eriti hüdroelektrijaamad, on keskkonnasõbralikele insenertehnilistest lahendustest lugupidavatele ekspeditsiooni liikmetele alati sügava mulje jätnud ning kose juures avanes ideaalne võimalus tammi ehitamiseks. Materjalina kasutati kive, lehti, kuid eelkõige perseid, millega blokeeriti vee poolt kaskaadi astmetesse uuristatud kanaleid. Tulemused olid muljetavaldavad ning tammi hülgamisel vabanenud veemass tekitas uusi seninägematuid veeteid ning, mis kõige tähtsam, emotsioone.

    Mitteringreis

    Üldiselt on saare essentsialistlik (eidos) omadus olla vee poolt ümbritsetud. Ka Koh Chang on Tai lahe poolt ümbritsetud, kuid maad mööda pole kahjuks võimalik saarele ringi peale teha, sest keegi pole viitsinud lõunarannikul kaljudesse teed raiuda. Selline laiskus sundis ekspeditsiooni linnulennult 11km kaugusele rändamiseks sõitma mööda rannikut 50km. 

    Meie mitteringreis algas religiooselt: tegime tutvust Buddha kujuga, millest meie külastamise hetkeks oli valmis vaid platvorm ja midagi, mis meenutas tulevase säravvalge Buddha raudarmatuurist karkassi. Mungad lubavad paika juba lahkelt külastada ning vaated kõrgelt platvormilt olid polnud vastumeelsed. 

    Teekond jätkus usu lainel: Google Maps juhatas kenasti Wat Salak Phet templisse – suurejooneline pühakoda, mille sädelus ja kirkad värvid ja üldine toretsemine tekitas ilusa kontrasti ümbritsevate külaosmikega. Templis kohtasime traditsioonilistes oranžides rüüdes munkasid, kes naerulsui uurisid, kas meile tempel meeldis ja kas pilte ikka tegime. Hiljem selgus, et ka nemad olid turistid ja suundusid templisse photoshoote tegema.

    Järgmisena liikus võimekas ekspeditsioon tõele lähemale – loodusesse. Mangroovimetsad on saare ökosüsteemi olulised osad, mis kaitsevad rannikut erosiooni ja tormide eest ning toovad kalameestele ette toidu. Uurimiseks laenutati tunniks kajakid, kuid ärimeeste poolt paksudele turistidele soovitatud rada osutus meiesugustele võimekatele sportlastele nii hõlpsasti läbitavaks, et kanaliäärses ujuvrestoranis tehti õllepeatus. Seal hakkas silma kohalike paar, kes maiustasid üksteist-unustavalt krabidega. See oli parim reklaam ning hiljem suunduti sinna sööma ning nõuti peremehelt sama rooga. Selgus, et konkreetset rooga otseselt küll menüüs pole, kuid kohaliku tõlgi abiga juhatati meid naabri juurde, kus pidime ise ohvrid sumpadest välja püüdma. Juhuslikult teele jäänud restoranis olidki vist parimad mereannid Kagu-Aasias. 

    Puhkamine

    Ülejäänud päevad olid ekspeditsioonil reserveeritud puhkamiseks. Mängiti piljardit, üritati leida vähemalt üks hea baar (mis eelviimasel päeval ka leiti), vedeleti rannas, snorgeldati ja joodi mõõdukas koguses maitsvaid kokteile. Avastati maitsev muu piiritusjook Hong Thong, mis viib järgmisele tasandile kirjevilja smoothie. Tais on kanep legaalne, mistõttu prooviti ka erinevaid kooke ning üks õhtu möödus voodis enda peas rännates. Läbi elatu võib kokku võtta nii: brownie oli tunduvalt parem kui selle söömisele järgnenud reis ajas ja vaimuruumis.

    SUUR kapitalistliku kuningriigi ning kommunistliku rahvavabariigi võrdlus

    Erinevused:

    • Tais on vaikne, taid ei karju (ega räägi valjul häälel) ja liikluses ei signaalitata
    • Tai tundus esialgu puhtam, justkui vähem prügi, vähem haisu (aga hiljem Bangkokis kesklinnast kaugemale jõudes sai see väide ümber lükatud)
    • Vetsu saab tasuta! Vietnamis on enamasti iga vetsu juures koristajatädi/onu, kes 2000-5000dd sisse kasseerib (mõnel juhul ka aususel põhinev korjekast)
    • Tais on  müügil suured õllepudelid (Vietnamis pigem purgid või väiksed klaaspudelid)
    • Pulkadega süüakse ainult nuudleid, muuks kasutatakse kahvel+lusikas combot (nugasid kohtas harva)
    • toit on vürtsikam
    • Tai budistliku kalendri järgi on aasta 2567. Lisaks teistsugusele tähestikule on neil ka teistsugune numbrite kirjapilt (Vietnamis on kasutusel ladina tähestik ja araabia numbrid)
    • Tailased polnud vaimustuses Martini pikast kasvust, vietnamlastele meeldis väga selle üle nalja visata
    • Liiklus on valel pool (hiljem uurides selgus, et ehkki Tai oli ainus riik SEA-s, mis säilitas iseseisvuse koloniaalvõimude vastu, oli see siiski Briti mõjuvõimu all)
    • Teedel on tunduvalt rohkem autosid ja palju vähem kaherattalisi (lisaks veel kolmerattalised tuktukid, mida Vietnamis ei kohta)
    • Budistlikud templid näevad välja hoopis teistsugused (aga seletus lihtne – Tais praktiseeritakse enamasti Theravada budismi, Vietnamis Mahayana)
    • Google Maps on Tais tunduvalt võimekam, teab suisa ühistranspordi väljumise aegasid ja üldiselt usaldusväärsem
    • Haigelt palav on võrreldes Kesk-Vietnamiga

    Sarnasused:

    • Jõulud kui läänelik kommertspüha on nähtav mõlemas riigis, põhjust kulla ja karraga kaunistamiseks kasutamata ei jäeta
    • Lääne muusika mängimine lääne inimestele. Astudes sisse tühja restorani või taksosse, kus muidu mängis kohalik muusika, pannakse valgete inimeste jaoks peale lääne muusika (enamasti on selleks miski kehv pop ja klubimuusika)
    • Õlu on ikka sama kusi. Proovisime Tais nii Chang’i, Singha’t kui Leo’d, on joodavad, aga ei midagi suurepärast
    • Kui Vietnamis on Ho Chi Minhi portree pidevalt silme ees, siis Tais valitseb täielik kuninga(pere)kultus ja nende suuremad ja väiksemad paraadportreid on leiab kõikjalt
    • Bangkoki peotänav oli täpselt sama ülerahvastatud ja õudne kui Hanoi oma
    SUUR GALERII

    Eriline tänu Erik Nisu Photography Art’ile.

  • Muusikasoovitus

    Selles numbris on muusikasoovitusi on suisa kaks ja mõlemad uue aasta teemalised.

    Nagu ütleks Erik Morna: Bích Phương – Mùa Xuân Ơi on poplugu ja täielik vietnami kõrvauss. Selle loo kirjutas muusik Nguyen Ngoc Thien 1995. aastal ja see sai koheselt hitiks. Rahvuslikke elemente popmuusikasse põiminud lugu on populaarne jätkuvalt ning ikka ja jälle antakse välja uusi covereid ja remixe. Pealkirja “Mùa Xuân Ơi” võiks tõlkida kui “Oo, kevad” ja see on spetsiaalselt kirjutatud Hiina kuukalendri uusaasta Teti tähistamiseks (Teti tähistatakse jaanuaris-veebruaris ja see on on Vietnami üks suurimaid pühasid). Aga kuulsime seda lugu väga palju ka enne Gregoriuse kalendri järgi saabuvat uut aastat. Järgnev on Vietnami Superstaari saate võitja Bich Phuongi 2017. aastal ilmavalgust näinud versioon:

    ABBA Happy New Year on ajatu klassika, mis on siin jätkuvalt armastatud, loomulikult Vietnami võtmes. Aastatel 1975–1985 maadles Vietnam sõjajärgse ülesehitustöö väljakutsetega. Sanktsioonid ei takistanud mitte ainult riigi majandust, vaid seadsid ka piiranguid välismaise kultuuri riiki levimisele. Sel perioodil oldi lähedastes suhetes sotsialistliku bloki riikidega ja kontaktid välismaailmaga haruldased. Samuti oli karm kultuuri-tsensuur, mistõttu oli välismaise muusika tutvustamine enamasti suisa keelatud. ABBA muusika levis riiki smuugeldatud kassettide abil ja oli rahva seas väga populaarne. Ka tsensuur oli selle ansambli suhtes leebem. Seda põhjusel, et Rootsi oli esimene lääneriik, mis Vietnamiga 1969. aastal diplomaatilised suhted sõlmis ja riiki rasketel aastatel toetas. Lugu on populaarne jätkuvalt, seda kasutatakse nii uusaasta telereklaamides kui lauldakse (loe: üüratakse) karaokes. Head uut aastat!